SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Tallinn langeb Punaarmee kätte

Eesti territooriumi mahajätmise võimalusi kaalus Saksa väejuhatus juba 1944. aasta alguses, kui Punaarmee alustas suurpealetungi Narva poole. Tallinn kavandati välja ehitada «kindlustatud linnaks» (Fester Platz), kuhu paigutatavad kolm jalaväediviisi pidanuks pikemat aega vastase rünnakutele vastu pidama.

Soome väljumine sõjast ning Nõukogude Liiduga sõlmitud kokkulepe Saksa vägede lahkumise kohta Soomest 15. septembriks lõi sakslaste kaitsel ühe jala alt. 16. septembril andiski Adolf Hitler nõusoleku Saksa vägede välja tõmbamiseks Mandri-Eestist.

Evakuatsiooni kavade kohaselt kulunuks Tallinna evakueerimiseks 12 päeva alates vastava korralduse saamisest. Neli viimast päeva arvestati vahetult linna kaitsmisele, et võimaldada linna taandunud vägede ja tsiviilisikute evakueerimist. Järgnevatel päevadel kiirenev Punaarmee edasitungimine sundis tegema pidevaid korrektuure, mis evakuatsiooni aega järjest lühendas. Kunagi plaanitud kolme diviisi asemel jäi evakueerimist katma ligi 10 000-meheline kindralleitnant Kurt Gerocki kirju koosseisuga lahinggrupp. Põhiosas koosnes see Saksa merejalaväelastest ning rannakaitsepatareide ning pioneeride meeskondadest, kuid muu hulgas kuulus sinna ka eestlaste 291. politseipataljon ja 286. politseipataljoni 4. kompanii.

Vahetu evakuatsiooni korraldamine oli idapoolse Läänemere admirali viitseadmiral Theodor Burchardi vastutusala, kelle alluvuses tegutses otsene evakueerimisjuht (Räumungsleiter) korvetikapten Georg Pinkepank, Wehrmacht määras Tallinna evakueerimiskomissariks alates 17. septembrist senise armeegrupi Narwa tagalakomandant oberst Schuppani. Operatsiooni ettevalmistamine osutus ülimalt komplitseerituks, kuna maavägede algav taandumine võis kujuneda märksa kiiremaks, kui planeeritud ning sellel ajal oli Tallinnas minimaalselt vaba laevaruumi ning seda tuli alles hakata Tallinna koondama.

Puudus ülevaade

18. september oli olnud esimene päev, kui algas suuremamahuline evakueerimine. Sadamas avanenud pilt rääkis selget keelt, et lahkuvad Saksa sõjaväelased üritasid kaasa viia suurt hulka keelatud sõjasaaki. Kaose vältimiseks otsustati karmilt toimuvasse sekkuda ning järgmisel päeval suudeti sadamas tagada rahuldav kord. 19. septembril saabus Tallinna juba suurem arv transpordilaevu, kuhu paigutati esmalt eelkõige sakslastest personali.

Rääkimata sellest, et eestlastel puudus selge ülevaade mujal Eestis toimuvast, polnud seda ka Tallinnas olevatel Saksa üksustel. Hiljemalt 20. septembril lahkus Tallinnast Riiga eesti lenduritest moodustatud ning luurelendudeks mereväe alluvusse antud lennuüksus (Aufklärungsfliegegruppe 127), mis lõpetas oma siinsed luurelennud. Evakueerimise korraldajatel puudus operatiivne ülevaade ka olukorrast Narva rindel, saadi vaid aru, et taganemine toimub plaanitust kiiremini.

Linnas olevat levinud kuuldused, et Saksamaale evakueeritavad eestlased paigutatakse seal koos venelastega laagritesse; et enamik laevu hukkub teel ja tegelikult on Soomes juba maabunud ameeriklased ja inglased ning kindlasti tulevad nad ka Eestisse ja hoiavad kommuniste tagasi.

20. september oli evakuatsiooni keskne ja väga edukas päev, kuid olukord muutus sakslaste jaoks üha keerukamaks ka vahetult Tallinnas. Saksa võime tegi murelikuks eestlaste tegevus, kes üha kasvava aktiivsusega sakslastele vastu töötasid, lahkusid oma tööpostidelt, linnas puhkesid tulevahetused eestlaste ja sakslaste vahel. Juba kaks päeva ametis olnud Otto Tiefi valitsuse olemasolu ei paistnud sakslasi häirivat, kuid märksa valulisemalt suhtuti kõigile linlastele hästi nähtava võimusümboli langemisse. 20. septembril, pärast kindralkomissari ametkonna lahkumist Toompealt oli Pika Hermanni torni tõmmatud sinimustvalge lipp. Rahvas rõõmustas ning lasi sakslaste hinnangul end eksitada valedest lootustest ning alusetutest kuulujuttudest, mille tulemusena vähenes sakslaste hinnangul märgatavalt evakueeruda soovivate eestlaste hulk. Sõjaväeteenistuses olevad eestlased deserteerusid aga üha enam, laatsarettides olevad mehed põgenesid sealt, et vältida laevadele panemist. Linnas olevat levinud kuuldused, et Saksamaale evakueeritavad eestlased paigutatakse seal koos venelastega laagritesse; et enamik laevu hukkub teel ja tegelikult on Soomes juba maabunud ameeriklased ja inglased ning kindlasti tulevad nad ka Eestisse ja hoiavad kommuniste tagasi.

Nii kahanes Saksamaale evakueeruda soovivate eestlaste hulk viimasel hetkel märgatavalt. Samal ajal sagenesid linnas kokkupõrked sakslaste ja eestlaste vahel, nii et linna komandandi kindralmajor Artur Bisle korraldusel tuli eestlastelt relvad ära korjata. Gerock kirjutas oma aruandes, et 21. septembril muutus olukord Tallinnas pingeliseks: tsiviilisikud tõmbasid alla Saksa sõjalipu (Pika Hermanni tornist) ja vallutasid Tallinna raadio saatejaama. Tänavatel oli laskmist ja rüüstati sõjaväeladusid; Tallinna kaitse välimistele positsioonidele paigutatud kaks eestlaste pataljoni lahkusid positsioonidelt ja liikusid itta, et alustada partisanivõitlust. Gerocki lahingugrupi juhtkonnani jõudsid hiljem teated, et eestlased kavandasid Tallinnas ülestõusu, sakslastelt relvade äravõtmist ja nende interneerimist. Nende hinnangul pääsesid nad sellest vaid tänu õhtul alanud Nõukogude lennuväe rünnakule, mis sundis eestlasi varjenditesse jääma. Gerock kirjutas aruande lõpuks: «Kommunistlikest vaadetest nakatatud isikud, aga ka rahvuslikult meelestatud ringkonnad, samuti tsiviilelanike seas levinud kuuldused, et sakslased tahavad hävitada linna elutähtsad ettevõtted, võisid olla rahutuste ajendiks. Eesti Omakaitse mehed kurtsid kibestunult, et neid, kes nad sakslasi kolme aasta jooksul kõiges olid aidanud, eelseisvast õigel ajal ei informeeritud ja nad nii löögi alla jäeti.»

Siinkohal ei ole küll selge, kas sakslaste kartus tugines mingile konkreetsele informatsioonile.

Siinkohal ei ole küll selge, kas sakslaste kartus tugines mingile konkreetsele informatsioonile või arvestasid nad Tiefi valitsuse ja admiral Johan Pitka tegevuse valguses lihtsalt olukorra jätkuvaks teravnemise võimalusega.

Punaarmee ebaõnnestumine propagandas

Vaatamata teravnevatele suhetele paigutati 21. ja 22. septembril laevadele veel ligikaudu 10 000 tsiviilisikut ning teist samapalju sõjaväelasi, kes olid moodustanud linna välimise ja sisemise kaitse. Kokkuvõttena oli alates 17. septembri kella 18st kuni 22. septembri kella 8.30ni Tallinnast evakueeritud vähemalt 50 000 inimest. Transpordilaevad Malgache, Sumatra ja Gotenland lahkusid Tallinnast tühjalt, sest nende jaoks ei jätkunud evakueeritavaid.

21. septembri õhtul kella viieks olid Saksa üksused Narva suunast taandunud Jägala joonele, kus neid öö jooksul siiski ei rünnatud ning Saksa üksused lahkusid Paldiskisse. Kella neljaks tuli sadamasse koguda kõik veel linnas viibivad sõdurid, kella kuueks pidid oma positsioonidelt lahkuma välimise kaitseringi üksused ja saabuma kohe sadamasse.

Tõenäoliselt oli tegu 8. armee 117 laskurkorpuse tankiüksusega, mis lähenes Tallinnale Piritalt.

Hommiku saabudes olid sadamasse jäänud veel viimased õhkimis- ja julgestusüksused. Kell kümneks on sadam õhitud ning ka nemad lahkusid, ilma et tekkinuks kontakti peatselt kohale jõudvate Punaarmee üksustega. Veel 10.45–10.50 käis evakueerimisjuht korvetikapten Pinkepank väiksema alusega kaldalt ära toomas üksikuid varem maha jäänud sõdureid ja lõhkamiskomandot. Kohe seejärel avati suurtükituli Tallinna elektrijaama pihta, kuid suure tolmupilve tõttu ei õnnestu neil endil selle tagajärgedes enam veenduda. Viimaseid Tallinna reidilt lahkuvaid saatelaevu saatis teele Pirita poolt tulistatud mürsk, mis arvati pärinevat esimestelt kohale jõudnud Punaarmee tankidelt. Tõenäoliselt oli tegu 8. armee 117 laskurkorpuse tankiüksusega, mis lähenes Tallinnale Piritalt. Pool tundi hiljem sisenes Tartu maanteed pidi linna ka Eesti laskurkorpuse propagandistlik eelsalk, kellel ei õnnestunud lahkuvatele sakslastele ilmselt ka mitte sümboolset püssipauku järgi lasta.

Tallinna eduka evakueerimise järel autasustati kontradmiral Burchardit 29. septembril Rüütliristiga. See ei jäänud aga veel tema viimaseks evakuatsiooni operatsiooniks. Järgnevate kuude jooksul evakueeris ta omale alluvate mereväeüksustega Kuramaalt ja Saksamaa idaosast ligi kaks miljonit inimest ning teenis sellega välja admirali auastme ning Rüütliristi tammelehisega.