SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Kes olid sõjapõgenikud ja kuhu mindi? (1)

Kohe pärast NSV Liiduga sõlmitud baaside lepingut 28.09.1939 mõistsid paljud rahvusvahelist elu jälginud eestlased ja kaugelenägevamad diplomaadid, et Eesti riik on surmaohus, ning nii mõnedki tegid ettevalmistusi lahkumiseks.

Need mõtted said kinnitust, kui Hitleri kutsel hakkasid alates oktoobrist lahkuma baltisakslased, kellega koos läksid ka paljud eestlased Saksamaale ning Nõukogude Liidu kallaletung Soomele 30. novembril pidi kõigile selgeks tegema, mis on tulemas.

Kuid nagu 2014. aastal Ukrainas, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas sõda Donetski ja Luhanski oblastis, ei tahtnud ukrainlased ega Euroopa näha toimunut palju karmimate aegade eelmänguna, jätkus sinisilmsust ka Eesti, Läti ja Leedu poliitilise juhtkonna hulgas II maailmasõja esimesel aastal. Loodeti, et vere maigu suhu saanud kiskja taltub, kuid nagu me nüüd 21. sajandi esimese veerandi lõpus peame nentima, seda ei juhtu.

Erinevalt tollest ajast, kui Punaarmee hakkas 1944. aastal rullima üle Eesti, ei ole tänapäeval Ukrainal liitlaste puudust ning püsib lootus, et ühisel jõul suudetakse siiski «metsalisel siduda lõuad».

Meie koos Soome ja kahe teise Balti riigiga jäime aga üksi, kui Saksamaa ja NSV Liit jagasid meid omavahel Molotovi-Ribbentropi lepinguga ja seejärel uuesti, kui üks selle lepingu pooltest sõlmis liidu lääne suurriikidega Saksamaa vastu.

Jäime teist korda selle sõja jooksul kaotajate poolele ning selle eest, et meie mehed vähemalt püüdsid Soome ja Saksa mundris Punaarmeele vastu hakata, tänitavad maailma «õilishinged» ja venelaste jaoks kasulikud idioodid meid siiani natsideks. Veel sellel suvel pidi meie pagulaskond Kanadas, eestlaste Seedrioru laagris üle elama alanduse, kui neil tuli mälestustahvlilt maha tõmmata sõjakangelaste nimed, kes jäid silma väsimatutele natsiküttidele.

Eesti riikluse hävitamine ja anneksioon 1940.–1941. aastal tekitas juba esimese põgenejate laine, keda koos järelümberasujatega Saksamaale võib hinnata tuhandetes. Koos Punaarmeega lahkus 1941. aastal ida poole kümneid tuhandeid mobiliseerituid, tuhandeid kollaborante jt.

Kuid kui Saksamaa hakkas II maailmasõjas liitlastele alla jääma ja väed taganesid, liikus ka läände järjest rohkem eestlasi, kes salaja põgenedes, kes vägisi Saksamaale viiduna.

II maailmasõja eel oli Eesti tõusmas teiste lääneriikide kõrvale – nii majandusliku kui ka sotsiaalse arengu, hariduse ja kultuurielu taseme poolest olime juba siis silmapaistvad. Eestlased olid suutnud kahekümne aastaga teha oma sõjast laastatud endises tsaaririigi provintsis imet ning toonud Euroopa kaardile uue kultuurrahva.

Rinde lähenedes Eestile algas suur põgenemine

Kuid Venemaa ja Saksamaa kokkuleppe järel puhkenud maailmasõjas kaotas Eesti peaaegu kõik, mille oli saavutanud, sealjuures ka suure osa inimestest, kes olid oma riigi õitsengusse eriti panustanud.

1944. aasta lõpuks oli hävitatud riigiaparaat, haritlaskond kas lahkunud või maha surutud, kodanikuühiskond, mis oli Eestis olnud eriti tugev, oli täielikult tasalülitatud, sest kõik vabadused olid ära võetud ning inimelu ei maksnud NSV Liidus midagi.

Kuid kõik need vabadused ning eestlaste võime organiseeruda ja ühise asja nimel midagi korraldada elasid pagulaskonnas edasi. Kõigepealt loodi Saksamaa põgenikelaagrites toimivad eesti mikroühiskonnad koos koolide ja kultuurieluga, ning viiekümnendatel aastatel, kui enamik pagulasi oli leidnud endale uue kodu Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja loomulikult ka meile lähedases Rootsis, suudeti luua ülemaailmne toimiv eestlaste võrgustik.

See pakkus eestlastele mingigi võimaluse elada poliitilist elu, tuletada pidevalt meelde, et Eesti on olemas ja ebaseaduslikult annekteeritud, ning mõjutada valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone mitte leppima ülekohtuga.

Ka selles tegevuses on paralleel tänapäeva Ukrainaga, mis siiski on maakaardil alles ja kuulub rahvusvahelisse tunnustatud riikide perre, kuid ei tohi unustada, et Venemaa avalikult välja öeldud plaan on Ukraina hävitada. Hinnanguliselt elab Ukraina põgenikest välismaal kuus miljonit inimest, millega on suhtarvuna võrreldav sõja ajal põgenenud eestlaste hulk.

Ajaloolane Kaja Kumer-Haukanõmm on 2014. aasta Tuna nr 4 artiklis «1944. aasta suur põgenemine ja eliidi lahkumine Eestist» analüüsinud põgenike arvu, põgenemise asjaolusid ja struktuuri. Ta sedastab, et kui käsitlustes esitatud põgenike arv praktiliselt kattub, siis Eestist lahkumise periood võib neis olla erinev, mis sisuliselt tähendab aga olulist põhimõttelist erinevust. Ta juhib tähelepanu suurele vahele, kui Eestist oleks lahkunud ligikaudu 70 000 inimest kogu sõja vältel või vaid 1944. aasta sügisel.

Ta on esile tõstnud demograaf Ene-Margit Tiidu 1993. aastal avaldatud artiklite seeriat, kus on põhjalikult analüüsitud Eesti rahvaarvu muutusi läbi aja. Muu hulgas on analüüsitud detailselt II maailmasõjast tingitud eestlaste inimkaotusi. Nendest ülevaadetest tuleb selgelt välja, et hinnanguliselt sama arv (70 000) eestlasi lahkus Eestist kogu sõja vältel.

Ajaloolane leiab, et mõiste «suur põgenemine» all tuleks silmas pidada eestlaste põgenemist läände alates 1944. aasta kevadest sama aasta hilissügiseni. Alates II maailmasõja algusest olid eestlased mitmel põhjusel lahkunud või põgenenud läände, ent see ei olnud massiline. Massiliseks muutus põgenemine aga rinde lähenemisel Eestile ning vastavalt rinde liikumisele Eesti territooriumil, kulmineerudes septembrikuus.

Kumer-Haukanõmm märgib, et täpselt on teada soomepoistena II maailmasõjas teeninud eestlaste arv ning nende seast läände jäänute hulk, kuid Saksa relvaüksustes teeninud ja läände jäänud eestlaste hulka kajastavad arvud on seni veel hinnangulised. Saksa relvaüksustes teenis kokku 59 000 – 70 000 eestlast.

Kokkuvõtvalt arvab ta, et arvestades allikates esitatud arve, 1944. aasta sügisel toimunud sõjasündmusi Eestis ning 1944. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses valitsenud ilmastikutingimusi Eesti rannikul, ei saa reaalselt olla võimalik, et suure põgenemise käigus põgenes Eestist läände ligikaudu 70 000 eestlast – veel enam tsiviilelanikku.

«Põgenejate hulk oli suur, kuid siiski mitte nii suur. Pigem lahkus kogu sõja vältel Eesti territooriumilt ühtekokku hinnanguliselt 80 000 eestlast, kellest omakorda hukkus teel pommirünnakutes või leidis oma lõpu tormisel merel kuus kuni üheksa protsenti,» sedasta ta.

Enamik lahkujatest olid tavalised inimesed

Üsna sageli on arvatud, et Eestist läks peamiselt rahvastiku eliit – ettevõtjad, haritlased, riigiametnikud, teadlased jt. Kuid selle kohta kirjutab Kumer-Haukanõmm, et kaugeltki mitte kõik avaldatud arvamused ei toeta väidet Eesti eliidi läände põgenemise kohta. «Bernard Kangro kirjutas juba aastal 1976 raamatus «Eesti Rootsis», et läände jõudnud eestlaste seas leidus esindajaid kõikidest sotsiaalsetest kihtidest ja eliidi osakaal jäi tagasihoidlikuks. Sama mõtet kordab ka Raimo Raag pagulaste identiteeti ja kultuuri kajastavas artiklis,» märkis ta.

Diplomaat (hiljem peaminister vabariigi presidendi ülesandeis) August Rei andis 1944. aasta hilissügisel August Tormale põhjaliku ülevaate Rootsi jõudnud eestlastest: «Põgenike saabumise haripunktiks kujunes 15.–30. september. Rõhuva enamuse põgenikest moodustavad lihtrahvas, eeskätt kalurid ja muu rannarahvas, kel ju oli kõige kergem põgeneda, töölised ja käsitöölised, talupojad, töötav intelligents, jne. Vististi mitte alla 90 protsendi kuulub nendesse kihtidesse. Rahvuslikust seisukohast oleks olnud soovitavam, et rahva eliit, s.o intelligents, majanduselu organiseerijad ja muud isikud, kes olid eestvedajateks kõikidel aladel, oleks olnud märksa suurema protsendiga esindatud põgenike peres. Kahjuks on sellest eliidist suur enamus jäänud Eestisse või saanud viimasel silmapilgul Saksamaale põgeneda, kuna siia põgenemiseks ei leidnud enam teid ega võimalusi.»

Teisalt on ideed, et läände jõudis eelkõige eestlaste eliit, kindlasti aidanud kinnistada märkimisväärse osa Eesti kirjanike, kunstnike, muusikategelaste, endiste Eesti Vabariigi diplomaatide, kuid ka ülikooli õppejõudude põgenemine ning diplomaatide puhul läände jäämine: peamiselt Rootsi, aga ka Saksamaale ja Taani.

Samas ei ole võõrsile jõudnud kultuuritegelaste või teadlaste arvu suhestatud võõrsile jäänud inimeste üldarvuga, sest kui Taani ja Rootsi jõudnud täiskasvanud eestlaste haridustaset vaadata, selgub, et peaaegu pooltel neist oli vaid algharidus. Rootsi saabunute seas oli kõrgharidus hinnanguliselt üheksal protsendil ja Taani jõudnutest viiel protsendil täiskasvanud eestlastest.

Kuna sakslastel ei õnnestunud Tartu Ülikooli Königsbergi ega ka Saksamaale evakueerida, põgenesid õppejõud enamasti Rootsi ning seetõttu on alust arvata, et Saksamaale ja Austriasse jõudnud eestlaste haridustaseme näitajad sarnanevad nii Taani kui Rootsi vastavate näitajatega.

Pea igas vallas on võimalik välja tuua maailmatasemel tunnustatud eestlaste nimesid. Tulles tagasi II maailmasõja juurde, oleks siinkohal pigem kohane rääkida potentsiaalse eliidi põgenemisest.

Läände jäänud eestlaste hulgas oli märkimisväärselt noori, gümnaasiumis käinud või ülikoolis õppinud noori, sest ühelt poolt olid mobilisatsioonid suunatud eelkõige sellele vanusegrupile, teisalt oli noortel nende vanuse ja perekonnaseisu tõttu eeliseid otsustada põgenemise kasuks.