Õiguskantsler näeb riikliku lepitaja ülesannete üle võtmises rollikonflikti (1)

«Õiguskantslerile tuleks täiendava ülesande täitmiseks eraldada riigieelarvest täiendavalt ca 80 000 eurot aastas lepitusprotsessi eest vastutava ametniku ja ekspertide palkamiseks, tõenäoliselt lisanduks ka muid kulusid,» edastas Madise.

Madise kirjutas majandusminister Erkki Keldole (RE), et arvamuse kujundamiseks antud kaks tööpäeva on paraku liiga napp pakutud muudatuste põhjalikuks analüüsiks. «Seetõttu kordan varasemate sellelaadsete ettepanekute teoreetilise arutelu ja mitteametlike konsultatsioonide ja käigus väljendatud seisukohti,» kirjutas Madise. 

Õiguskantsler kirjutas, et kui valitsus kavandatava muudatuse heaks kiidab ja seaduseelnõu riigikogus algatab, tuleb silmas pidada õiguskantsleri võimalikke rollikonflikte riikliku lepitaja ja teiste temale pandud ülesannete täitja vahel.

«Vähemasti teoreetiliselt võib näha probleemsena olukorda, kus õiguskantsler peab riikliku lepitajana lahendama kollektiivset töötüli valdkonna x töötajate ja tööandja vahel, ning samal ajal viima läbi põhiseaduslikku järelevalvet normi kohta, mis lubab või keelab valdkonna x töötajatel streikida. Sellest, kas töötüli võib viia streigini või mitte, sõltub teatud ulatuses lepitusmenetluse iseloom,» kirjeldas Madise.

Õiguskantsler ütles, et sellest, kas töötüli võib viia streigini või mitte, sõltub teatud ulatuses lepitusmenetluse iseloom, sest seaduse järgi peab riiklik lepitaja määrama elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavates ettevõtetes ja asutustes kindlaks hädavajaliku teenindus- või tootmismahu, kui töötüli pooled selles kokkuleppele ei jõua. Seaduse järgi peab valitsus kehtestama elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu.

«Seda pole valitsus teinud. Võimalik, et kehtivas seaduses ette nähtud lahendus ei ole parim. Ilmselt on raske määratleda esmavajadusi rahuldavaid ettevõtteid ja asutusi nii, et loetelu ei muutuks liiga kitsaks ega liiga laiaks, oleks ajakohane ja selge. Samuti võib sellise loetelu koostamisel olla keeruline arvestada streigi ulatusest ja kestusest tingitud tagajärgi eri valdkondades (nt seda, mis juhtuks, kui streik hariduse valdkonnas kestaks kuude kaupa). Igal juhul pean vajalikuks, et enne riikliku lepitaja rolli võimalikku ümberkujundamist kehtestaks valitsus ette nähtud loetelu või lahendaks selle küsimuse muul põhiseaduspärasel moel,» sõnas Madise. 

Ministeeriumi seletuskiri väidab, et riikliku lepitaja koormus pole olnud suur ega õigusta seetõttu eraldi asutuse pidamist. «Sellest väitest paraku ei tulene, et lepitaja töökoormus ei võiks tulevikus suureneda näiteks kestva majandusliku surutise olukorras, riigieelarves läbi viidavate kärbete või muude asjaolude tõttu,» kirjutas Madise.

Ta tõi välja, et sotsiaalpartnerid peavad oluliseks, et kollektiivseid töötülisid lahendaks ja töörahu taastaks ametiisik, kellel on tööturu osapoolte usaldus ja kogemus.

«Usaldust saab luua avameelse arutelu käigus, paraku käesoleva eelnõu ettevalmistamisesse sotsiaalpartnereid ei kaasatud. Seetõttu tuleks eelnõu ettevalmistamisel aeg maha võtta ning anda ministeeriumile, riiklikule lepitajale, sotsiaalpartneritele ja õiguskantslerile võimalus kavandatavate muudatuste vajalikkust ja põhjendatust arutada,» kirjutas ta.

Madise rõhutas, et valitsusel tuleks täiendavalt kaaluda, kas loodetav kulude kokkuhoid kaalub üles võimaliku konflikti sotsiaalpartnerite ja valitsuse vahel. «Õiguskantslerile tuleks täiendava ülesande täitmiseks eraldada riigieelarvest täiendavalt ca 80 000 eurot aastas lepitusprotsessi eest vastutava ametniku ja ekspertide palkamiseks, tõenäoliselt lisanduks ka muid kulusid,» edastas õiguskantsler.

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo sõnul aitab riikliku lepitaja ülesannete üleandmine õiguskantslerile tõsta kollektiivsete töötülide lahendamise kvaliteeti ja tõhusust ning hoida kokku kulusid.

«Kui riikliku lepitaja kantseleis töötab kokku kolm inimest, siis õiguskantsleri kantselei on oluliselt võimekam – näiteks on seal ettevõtluskeskkonna ja sotsiaalsete õiguste spetsialistid, kes saavad pakkuda suuremat tuge ka keerulisemate töövaidluste puhul. Lisaks on lepitamist vajavaid töötülisid vähe, mistõttu pole mõistlik pidada üleval dubleerivaid asutusi,» selgitas Keldo. Esialgse kokkuleppe järgi peaks õiguskantsleri eelarvesse raha lisanduma, kuid täpsemad detailid on veel läbirääkimisel ja kindlat summat veel ei teata.

Riikliku lepitaja Meelis Virkebau hinnangul on majandusministeeriumi algatatud eelnõu lepitaja ülesannete panemisest õiguskantslerile pseudolahendus ning see lammutab veerand sajandit toiminud tõhusa kollektiivsete töötülide lepitamise süsteemi. «Sama hästi võiks anda riikliku lepitaja ülesanded olümpiakomiteele,» lausus Virkebau.