SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Operatsioon Aster – Saksa väed jätavad Mandri-Eesti maha (1)

Saksamaa ponnistustele vaatamata sõlmis Soome Nõukogude Liiduga 4. septembrist relvarahu ning selle kokkuleppe osana pidid Saksa väed Lõuna-Soomest 15. septembriks lahkuma. Balti riike soovis Hitler aga endiselt iga hinna eest hoida, et mõjutada soomlasi vastupanu jätkama ning Rootsit säilitama oma senist poliitilist kurssi. Maaväe peastaabi ülem kindralooberst Heinz Guderian käskis sellegi poolest õppuste sildi all alustada salaja evakueerimisplaani.

Pärast Soome küsimuse lahenemist alustas Punaarmee 14. septembril pealetungi kogu 18. armee rinde ulatuses, mis ähvardas Väike-Emajõel läbimurde korral Narva rindel ja Suur-Emajõel olevad väekoondised Eestisse kotti jätta. 16. septembril andiski Hitler nõusoleku evakueerimisplaani Aster rakendamiseks, millega oldi vaikselt juba algust tehtud.

Pealetungiva rinde ees liikusid tuhanded Eesti sõjapõgenikud. Raudtee oli ülekoormatud ja seal oli eesõigus sõjaväel. Kagu-Eestist pärit põgenikud olid septembri alguseks juba jõudnud Lääne-Eestisse, lootuses pääseda mõnele laevale. Põgenikega levisid suust-suhu jutud punaväelaste hirmutegudest ning massilistest arreteerimistest Nõukogude tagalas, mis lükkas liikvele üha uusi põgenikke, kellel polnud tihti ettekujutust, kui kaugele on rinne jõudnud.

Hukkamine viimasel hetkel

Esmane plaan nägi ette lõpetada Tallinna meritsi evakueerimine 12 päeva jooksul alates vastava korralduse saamisest. Suurem osa maaväe üksusi pidi kiiresti liikuma ümber Võrtsjärve põhjatipu ning taanduma lõunasse Läti suunas või Lääne-Eesti saartele, mida Hitler soovis endiselt iga hinna eest kaitsta.

Punaarmee kiirenev edasitungimine sundis tempot üha tõstma. 17. septembri varahommikul algas Punaarmee rünnak Emajõe rindel ning rinne murti läbi ka Võrtsjärvest lõunas. Saksa armeegruppi Narwa ähvardaski Eestisse kottijäämine, kuid neid päästis napilt kiire liikumine ümber Võrtsjärve põhjatipu ja sealt Läti suunas. 18. septembril taandumine jätkus, Saksa võimude kontrollitav raadio ei tohtinud sellest veel rääkida, kuid sõjaväelaste ja Nõukogude raadio vahendusel info levis. Ka paljude nende inimeste jaoks, kelleni rindemüra veel ei kostunud, tekkis paaniline küsimus: kas nüüd tuleb põgeneda? Ja kuhu?

Vagunite katuse servadesse olid löödud lauad, et pakkuda väikestki tuge inimestele, kes olid ruumipuudusel end sinna vinnanud.

Viljandist liikusid rongid veel vaid Pärnu suunal, viimse võimaluseni täis sõjaväelasi ja haavatuid. Vagunite katuse servadesse olid löödud lauad, et pakkuda väikestki tuge inimestele, kes olid ruumipuudusel end sinna vinnanud.

Tallinna evakueerimist jäi katma umbes 10 000 meheline kindralleitnant Kurt Gerocki lahingugrupp, mille ülesandeks oli lõpuks ka sadama ja muude rajatiste hävitamine, mida «venelased võiksid koheselt oma sõjapidamise kasuks rakendada».

Tallinnast ja teistest Eesti sadamatest toimuva evakuatsiooni korraldmise põhiraskus langes Läänemere idalaevastiku ülemale viitseadmiral Theodor Burchardile, kuid 16. septembri seisuga oli Tallinnas minimaalselt vaba laevaruumi ning seda tuli alles hakata Eestisse koondama. 18. saadeti teele esimesed 3000 meest ning ruumipuuduse tingimustes otsustati evakueerimisele kuuluvad vangid saata jalgsimarsil teele Saaremaa suunas, et nad sealt hiljem meritsi evakueerida. Veel Klooga ja Lagedi laagrites olnud juudid otsustati viimasel hetkel 19. septembril kohapeal hukata, Nõukogude sõjavangid jõudsidki Saaremaa kaudu lõpuks Saksamaale. Patarei vanglast teele saadetud vangide konvoi jõudis päev pärast juutide massimõrva Kloogani. Hommiku saabudes selgus, et valvemeeskond on laiali jooksnud ning vangid läksid omal käel vastu järgnevatele sündmustele.

Suurem hulk laevu saabus Tallinnasse 19. septembril ning esmajoones alustati Saksa tsiviilpersonali ning sõjaväelaste evakueerimisega. Operatsiooni keskseks päevaks kujunes 20. september, mil Tallinnast lahkus laevadel üle 20 000 inimese ning päeva lõpuks olid pea kõik soovijad laevadele mahutatud. Lahkusid ka Tallinnas olnud Saksa kindralkomissariaadi võimuesindajad, pärast mida tõmmati Pika Hermani torni sinimustvalge lipp. Oma tegevuse algusest teada andnud Otto Tiefi juhitud Eesti Vabariigi valitsuse tegevus jäi inimestele kaasajas üldjuhul märkamatuks.

Segased tunded rahva seas

21. septembril oli selge, et operatsiooni Aster peamine eesmärk on täidetud ja Saksa maavägede põhijõududel õnnestus taanduda lõuna suunas ning täiendavate üksuste taandumist või kotti jäämist Tallinna suunal ei ole oodata. Seega jäi Tallinnas veel evakueerida «merevägi ja eestlased», nii nagu oli olnud ka algne plaan. Saksamaale evakueeruda soovivate eestlaste hulk kahanes sel päeval aga oluliselt, rahva hulgas valitsesid segased tunded. Paljudes tärkas lootus, et kuuldused admiral Johan Pitka formeeritast eestlaste üksusest realiseeruvad unistuste täitumisena ning eestlased suudavd ise punaarmeele vastu seista.

Kuna Punaarmee ei olnud Tallinnast lõunapoolt veel möödunud, lahkusid samal kellaajal linnast Pärnu suunas veel ka viimased veoautode kolonnid sõjaväe varustusega.

Tsiviilisikute laevadele paigutamine lõpetati 21. septembri ööseks ning siis jäi veel tagasitõmmata linna kaitsvad üksused, öö jooksul paigutati laevadele veel ligi 10 000 sõjaväelast. Kuna Punaarmee ei olnud Tallinnast lõunapoolt veel möödunud, lahkusid samal kellaajal linnast Pärnu suunas veel ka viimased veoautode kolonnid sõjaväe varustusega. Saksa üksused olid lahkunud, ilma et neil oleks Tallinnas tekkinud punaarmeega lahingukontakti.

Tallinna evakueerimisel järgnes lahkumine Paldiskist ning Punaarmee kätte langes Pärnu. Saksa 23. jalaväediviisile alluvad üksused säilitasid veel positsioone Haapsalus, Rohukülas ja Virtsus, kust kaudu toimus nii sõjaväelaste kui põgenike aktiivne ülevedu saartele. Rohuküla sadam jäeti maha 24. septembril, Virtsu sadam õhiti 25. septembril ning samal päeval asus Tallinnas tegutsema Eesti NSV nukuvalitsus.

Saksa vägede taandumisplaan Aster oli õnnestunud, Mandri-Eesti oli langenud punaarmee okupatsiooni alla, kuid Eesti saarte loovutamine ei mahtunud veel Saksa sõjaplaanidesse.