«Euroopa peab aru saama, kui sarnased on põgenemised 1944. aasta Eestist ja 2022. aasta Ukrainast»

Juba aastaid korraldatakse iga aasta septembris 1944. aasta suurele põgenemisele pühendatud teabeseminare «Minna ei taha, kuid jääda ei saa». Lisaks ettekannetele, arutlustele ja näitustele on olnud kavas ka pagulasteemalised näidendid ja muud üritused.

Täna toimub Tartus kirjandusmuuseumis konverents «Kohanemislood. Mida tähendab olla naispagulane». See on osa Tammepuu Eesti Klubi MTÜ algatatud ja Euroopa Liidu kaasrahastatud projektist, mille raames uuritakse 1944. aastal põgenenute teekonda ja elusaatust.

Tšehhis elav eestlanna Iivi Zájedová on Tammepuu Eesti Klubi MTÜ ja regulaarselt toimuvate mälestus- ja teabeseminaride eestvedaja. Sinatame, sest oleme varasemast tuttavad. 

Suurest põgenemisest möödub nendel päevadel 80 aastat. Olete organiseerinud sel puhul kolm mälestusüritust Tartus ja Tallinnas. Millele te keskendute?

Need üritused on toimunud juba 2018. aastast. Sel aastal alustame Tartus, kus täna on kirjandusmuuseumis ettekanded kohanemislugudest ja konkreetsemalt sellest, mida tähendab olla naispagulane. See on seotud meie Euroopa Liidu projektiga, kirjutasime selle eesti keeles, mis on ju ELi ametlik keel, ning saimegi toetuse. 

Tartu üritusel räägivad suurest põgenemisest juba taas Eestis elavad ja töötavad Rein Taagepera ja Tiina Kirss, samuti Maie Barrow Austraaliast ja Marju Rink-Abel USAst, Olev Liivik mäluinstituudist jt.

Kuidas see idee sündis? Miks on oluline suurt põgenemist meenutada?

Asi ei ole ainult suurpõgenemises ja küüditamistes, vaid selles, et me kaotasime oma riigi. Riigi, mille me saime endale suure pingutusega. Sellepärast peaksime kõiki eestlaste jaoks suuri ja dramaatilisi sündmusi vaatama üheskoos ja ühtse jadana. Me ei tohi sellepärast ka kuidagi vähem tähtsustada väliseestlaste panust, ei ole mõtet kaaluda, kes kaotas rohkem, kes vähem. Tähtis on, et meie rahvas sai oma riigi tagasi. Rahvaste ja riikide ajalugu näitab, et seda ei juhtu väga tihti.

Nüüd tuli aga Ukraina sõda! Kui me ei räägi, kui Euroopa ei tea, mis tegelikult on juhtunud, siis need asjad võivadki taas toimuda. Meie oleme ju Euroopa mälu, kui me räägime, mis on meiega toimunud. Ukrainas toimub täpselt seesama, paralleelid meiega on väga ilmsed.

Karel Čapek on kirjutanud, et inimestele, kes suruvad alla probleemi, millest ei tahaks nagu rääkida, jääbki see sisse ja nad ei saagi sellest vabaks.

Oled ülemaailmse Eesti kesknõukogu liige ja eelmise aastani selle aseesimees. Sina ei ole ise pagulaste järeltulija, vaid pärast abiellumist 1980. aastail asunud elama tolleaegsesse Tšehhoslovakkiasse. Nüüd vead põgenike teemasid. Pealegi oled sa olnud populaarne baleriin ja hiljem õppinud ühiskonnateadusi. Kuidas see juhtus?

Olen kogu aeg Eesti peale mõelnud ja 1980ndail Tšehhoslovakkias liikunud põrandaaluste ühenduste ringkondades. Olin seal illegaalse Läänemere rühma liige, mis toimus Vladimir Macura juhtimisel.

1991. aastal asutasin Tšehhi Eesti klubi, 1993. aastal sain Eesti Vabariigi ja Masariku stipendiumi Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli ning omandasin Praha Karli ülikoolis doktorikraadi, mis võimaldas mul lähemalt uurida teise maailmasõja sündmusi, eelkõige Baltimaades. Angela Arraste kutsel alustasin tööd Välis-Eesti uuringute projektis Tallinna Ülikooli kunstide instituudis.

Siis ei teadnud ma veel, et see viib hiljem Euroopa Liidu projekti «Euroopa traumaatiline mälu – naispagulased ja suurpõgenemine 1944» koostamiseni. 2020 asutasime Evelin Sennetiga Tammepuu Eesti klubi (TEK), mille eesmärk on üleilmsete eesti kogukondade võrgustiku toetamine ja mälu säilitamine. Projekti esitasime ELile 2023. aastal – 276 esitatud taotlusest sai toetust vaid 38 projekti ja meie oma osutuks väljavalituks.

Mis teil sel nädalal veel kavas on?

Neljapäeval on riigikogu konverentsisaalis konverents «Pöördeline sügis 1944 ja selle pärand». Sealt läheme Harjumäele kivi juurde, kus on tekst «Minna ei taha, jääda ei saa». Seejärel toimub Vabaduse väljakul mälestustseremoonia valitsuse liikmete osavõtul. Kell 17.45 helisevad üle maa kirikukellad ning kell 18 algab Jaani kirikus mälestusjumalateenistus.