Miniatuurne makett äratab ajaloolise interjööri ellu

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Joanna filmi- ja teatrikunsti alal, ent kuna valdkond on pingeline ja konkurentsitihe, sai talle kiiresti selgeks, et sellise meeletu töötempoga eluviis pole jätkusuutlik, ning ta hakkas otsima teisi võimalusi, kuidas end loominguliselt teostada.

Pilkupüüdvad ja detailirohked maketid jäid paljudele silma ning Joannat kaasati veel teistessegi projektidesse. Elu viis ta animatsiooni valdkonda, kus Joannal õnnestus kaasa lüüa mitmes nukufilmis. Sai aina selgemaks, et just pisikeste maailmade loomine ongi õige teeots ja rada, mida ta oli otsinud.

Veel suurema sisemise tõuke ja kindlustunde andis perekondlik sündmus. 2019. aastal põles maha neiu vanavanemate talu ning üle 120 aasta suguvõsa ajalugu ja pärimust kadus hoobilt. Kõige raskem oli Joannal näha ema kurbust ning tal tuli idee paik pere jaoks taas ellu äratada. Mälestuste, fotode ja registrist leitud jooniste põhjal tegigi ta valmis peretalu miniatuurse kolmemõõtmelise maketi. «Kui nägin kingitust üle andes ema silmades rõõmu ja kergendust, sain aru, et olen oma kutsumuse leidnud,» meenutab Joanna.

Elul oli siiski veel keerdkäike varuks. 2020. aastal tuli koroona ja pani pooleliolevatele projektidele põntsu. Mõnda aega töötas Joanna veel projektipõhiselt, kuid ei näinud sellisel elustiilil perspektiivi. 2022. aasta septembris võttis ta ennast töötuna arvele ja otsustas luua enda ettevõtte.

Äriplaan seadis fookuse paika

Töötukassa ettevõtluskoolitusest oli ta sõpradelt-tuttavatelt juba varemgi head kuulnud ja ootas seda võimalust põnevusega. Kuigi ärivaldkond oli tema jaoks pisut hirmutav, sai ta koolituselt palju teadmisi, toetust ja kindlustunnet oma plaaniga edasi liikuda. Lisaks sattus Joanna mõnusasse toetavasse koolitusgruppi ning üksteise tegemistele elatakse veel praegugi kaasa.

Kõige põnevam oli Joanna jaoks äriplaani kirjutamine. See andis ideele selge struktuuri ja võimaldas kõik etapid süsteemselt läbi analüüsida. Veel praegugi, kui 2023. aastal asutatud ettevõtte Loome Luup tegevus on täis-tuuridel käima läinud, võtab ta aeg-ajalt äriplaani ette ning tuletab meelde eesmärgid ja prioriteedid. «Kui asjad kipuvad üle pea kasvama ja fookus kaduma, siis on see hea tööriist, et jälle tagasi ree peale saada.»

Lisaks ettevõtluskoolitusele osales Joanna töötukassa toel veel sotsiaalmeedia spetsialisti meistriklassis ning nüüd loobki ta Instagrami kontole enda kunstnikuportfooliot ja kasvatab harjumust olla sotsiaalmeedias aktiivsem.

Eraldi müügitööd Joanna teinud ei ole. Loome Luupi peamised kliendid on muuseumid, ent kuna valdkond on väike ja ühtehoidev, on Joanna tööd paljudele silma jäänud ning uued kliendid on temani justkui iseenesest jõudnud. Viimane suurem projekt oli koostöös Rakvere Rehbinderi maja mööbli-muuseumiga, kui ta valmistas näitusele «Toolile nõjatudes» interjöörimakette ning tunneb, et just need eksponaadid võimaldasid tal oma oskusi ja tehnikaid parimal moel näidata. Praegu on Joannal käsil kaks nukufilmiprojekti, kus ta tegutseb nukukunstnikuna.

Tööpõld miniatuuride valdkonnas on lai, lisaks muuseumidele on Joanna koostööd teinud teiste ettevõtetega. Näiteks meenutab ta üht mõnusat projekti Boltiga, kellele ta valmistas miniatuurseid tõukse ja jalgrattaid, samuti on tema poole pöördunud maaklerid ettepanekuga luua korterite interjööre.

Käsitöö annab asjale elu

Kui varem valmistas Joanna makette ainult käsitööna, siis töötukassa toetuse abil ostis ta endale 3D-printeri ning püüab nüüd neid kahte omavahel miksida. Käsitöö hingus on Joanna jaoks väga oluline, sest see annab maketile iseloomu ja puhub «masinate» tehtud asjadele elu sisse.

Kogu töötukassa toetuse investeeriski Joanna töövahenditesse, sest soovis muuta töö kiiremaks ja efektiivsemaks. Varem kodus toimetanud Joannal on makettide valmistamiseks nüüd ka pisike stuudio. Keeruline on Joanna jaoks see, et ta on perfektsionist ja endaga rahu tegemine nõuab veel omajagu tööd, ent tasapisi on ta siiski õppinud protsessi rohkem nautima ja enda suhtes mitte liiga kriitiline olema.

Tulevikule mõeldes on Joanna optimistlik ja ütleb, et suundi, kuhu miniatuuride teemaga liikuda, on õnneks palju ning jõudu pedaali põhja vajutada veel jagub. Kindlasti soovib ta ükskord kätt proovida välisturul ja loodab, et muu maailma eeskujul hakkab ka Eesti filminduse ja reklaami valdkond rohkem makette kasutama, sest see avaks tallegi rohkem uksi.

Joanna tunneb heameelt sellegi üle, et miniatuuride teema on Eestis elavnenud. Siinmail toimetavad selles valdkonnas mõned ägedad meistrid, ent konkurentideks ta neid ei nimeta, pigem inimesteks, kellega tal on au jagada samasugust kirge.