:format(webp)/nginx/o/2024/08/30/16324975t1hf915.jpg)
Usun, et siia, «Inimestest aegamööda» lugude sarja võiks mahtuda ka üks lugu kodumaata jäänud inimesest, kellele Eesti armas ja oluline. Kes on venelaste eest oma noores elus juba kaks korda põgenenud. Mul ei ole Vilniuse korteris ühtegi liigset asja, ütleb Inna. Taldrikuid on neli. Kui oled kaks korda põgenenud, oskad kolmandat karta.
Olen Innal vastas Tallinna bussijaamas. Näost näkku kohtusime viimati 2022. aasta jaanuaris Ukrainas. Suur sõda oli õhus, selle lõhna oli juba tunda. Nagu paljud ukrainlased, ei lubanud ka Inna tookord mõtet suurest sõjast endale liiga lähedale. Jutud Venemaa peatsest rünnakust on USA väljamõeldis, et selle hirmu arvelt teenida, ütles tookord tema abikaasa Pavel. Lootus suri viimasena. Sul oli õigus, ütles Inna mulle telefonis suure sõja alguses, kui juba Poola-Ukraina piiril põgenikke filmisin ja nendest kirjutasin. Selle õigusega ei olnud mul küll midagi peale hakata.
Inna oli nüüd üle pikema aja jälle Eestis käimas. Ta oli tütre ja õepojaga nädala puhanud Virumaal Kalvis oma hea Eesti sõbra Elle Purde-Pritsi kodus. Kui Inna bussist maha astub ja olen teda kallistada saanud, võtab ta taskust e-sigareti ja hakkab seda innukalt imema. Küllap on see rohi kroonilise ärevuse vastu. Jalas on tal moodsad, reite pealt mitmest kohast katki rebitud teksad. Pakun Innale, et läheme poodi ja ostame katkiste asemele terved püksid. Meie vanad naljad on meile endiselt naljakad.
:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)