/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Presidendi kantseleis toimus reedel arutelu «Igaveseks välja saadetud – 30 aastat Vene vägede lahkumisest», kus diplomaadid, poliitikud ja ajakirjanikud meenutavad Vene vägede lahkumist ja vaatavad tulevikku. Arutelu on Postimehe vahendusel videona järelvaadatav.
FOTOD JA VIDEO ⟩ 30 aastat Vene vägede lahkumisest – mida teha, et lahkumine jääks igaveseks? (2)
President Lennart Meri sai 31. augustil 1994 teatada maailmale, et tänasest ei ole enam võõrvägesid Eesti pinnal ja nüüd oleneb ainult meie enda arukusest, et see jääks nõndaviisi igavesti.
Arutelul meenutasid minevikku, mõtestasid olevikku ja vaatasid tulevikku toonane välisminister, diplomaat Jüri Luik, tollal sõjaväeluures töötanud erukindral Riho Ühtegi, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asejuht Kristi Raik ning ajakirjanik ja diplomaat Harri Tiido. Sissejuhatuse vestlusesse teeb president Alar Karis. Vestlust juhatas Postimehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja.
President Alar Karise sõnavõtt arutelul
31. august sobitub väärikalt Eestit mõjutanud oluliste kuupäevade rivvi, kus on ees näiteks 24. veebruar, 16. november või 20. august. Sest just 31. augustil 1994 lahkusid Eestist Vene võõrväed kui Teise maailmasõja vari. Nad pidid minema, et me oleksime tõesti vabad, ka oma välis- ja julgeolekupoliitilise tuleviku valikul.
Ma kummardan president Lennart Meri, peaminister Mart Laari, paljude meie diplomaatide, poliitikute ja riigiametnike ees, kelle püsivus, leidlikkus, ka julgus ja mõnikord otsekui vastutuult minek tipnesid Meri-Jeltsini lepingute ning Vene vägede lahkumisega.
Pärast meid jäid Moldova, Armeenia, Gruusia, Ukraina. Kõik need on erinevad lood ja põhjused, kuid tulemus on sama – Venemaa kasutab oma sõjaväebaase käeraudadena nende riikide välispoliitilisel aheldamisel või isegi otsese sõjalise agressiooni korraldamisel.
Eesti teadis, mida ja miks tahab ning meil oli mõjukaid sõpru. Nende seas kindlasti Rootsi peaminister Carl Bildt, Saksamaa kantsler Helmuth Kohl ja muidugi USA president Bill Clinton. Nende abiga murdsime tükkhaaval Venemaa vastupanu. Jüri Luik on tabavalt öelnud, et Lääs toetas meid suuresti soovist näidata uut Euroopat ja külma sõja lõppu, sest strateegilise tähtsuseta Vene väed olid siis Eestis vaid selleks, et märkida Nõukogude jalajälge sellel territooriumil.
Tõesti, toonane Venemaa, kordades vabam ja demokraatlikum tänasest, ei tahtnud oma jalga siit – enda jaoks lähivälismaal mõjusfäärist – tõsta. Sestap ei nõustu ma nende kriitikutega, kes heitsid president Merile ette, et mingeid lepinguid polnud Jeltsiniga vaja sõlmida, sõjaväepensionäride Eestisse jäämine oli vastutustundetu ja Vene väed oleksid siit lahkunud niikuinii.
Niikuinii ehk iseenesest juhtub riikidevahelistes suhetes vähe asju. Või õieti ei juhtu seal midagi niikuinii.
Vene vägede lahkumine ei olnud Eestile jõudmine turvalisuse lõpp-punkti. See andis võimaluse minna edasi enda julgeoleku ja iseolemise kindlustamise suunas, igakülgselt lõimuda läänemaailmaga, Euroopa Liidu ja NATO-ga. Küsigem nüüd, kas need Euroopa heaolu ja julgeolekut kaitsvad organisatsioonid võtnuks enda perre riigi, kus asub Venemaa kasvõi mõnisada sõjaväelast? See olnuks välistatud. Ja see olnuks siis hoopis teistsugune Eesti.
Pean selgitama ka tänase arutelu pealkirja – „Igaveseks välja saadetud“. See tuleneb president Meri sõnadest 1994. aasta 31. augustil, et tänasest ei ole enam võõrvägesid Eesti pinnal ning et tänasest oleneb ainult meie enda arukusest, üksmeelest ja kainest pilgust tulevikku, et see jääks nõndaviisi igavesti.
Nii sõnastas siin Kadrioru majas üheksa aastat töötanud Lennart Meri meile ülesande, kuidas hoolitseda selle eest, et Vene vägi oleks Eestist igaveseks välja saadetud. Ülesande, mida me nüüd iga päev rõõmuga täidame.