Tõsi, kui olen toimetuses neist minoorsetes toonides juttudest juba läbi imbunud, sõidan jalgrattaga Tallinna keskturule, astun pisut kriimu välisfassaadiga kalahoonesse, kus olen varem käinud ehk vaid korra elus, ja ennäe – just tunni aja eest on sinna saabunud terve kastitäis jäätükkidel hoiustatud värsket lesta. Ohtlikult elusa näoga kala maksab vaid viis eurot kilost, kalanaine ülistab lesta näppude vahel mõõtes tema tüsedust ning eeldatavaid võrratuid maitseomadusi ning sel päeval täidab lesta praadimise kõikjale imbuv lõhn vähemasti ühe Tallinna kodu. Tuleb küll tunnistada, et ihaldatud krõbeduse asemel lest pigem haudub õlis ja jääb samas kohati pooltooreks. Küllap tuleks siinkohal süüdistada omaenda väheseid kokavõimeid, kuid lihtsam on ohata, et miski pole enam nii nagu vanasti.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2024/08/16/16293604t1hfdec.jpg)