SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Ameeriklased aitasid põgeneda eestlastel, kes olid nende liitlase Stalini vastased (2)

Alates 1943. aasta sügisest otsis tuhandeid eestlasi võimalusi natside okupatsiooni all olevast Eestist Soome või Rootsi põgeneda. 1944. aasta alguses alanud Punaarmee pealetung Eesti piiridel aktiveeris uue Nõukogude okupatsiooni kartuses põgenemisi veelgi. Salajaste põgenike ülevedajad küsisid reisi eest küllalt suuri summasid. Lisaks tegelesid põgenike üleveo korraldamisega eestlaste ühendused, eelkõige Eesti Abistamisorganisatsioon, Eesti Komitee jt. Arvuliselt väike, kuid poliitiliselt oluline osa põgenikest jõudis Rootsi Ameerika Ühendriikide sõjapõgenike abistamise programmi toel. Programmi põhieesmärgiks on peetud Euroopa juutide päästmist natside käest, kuid sel oli tugev seos ka Ameerika luurega.

1944. aasta jaanuaris andis president Roosevelt korralduse moodustada Sõjapõgenike Komitee (War Refugee Board, WRB), mis pidi päästma vaenlase rõhumise alla sattunud ohvreid. WRB nimetas oma eriesindajad Türki, Šveitsi, Rootsi, Portugali, Ühendkuningriiki, Itaaliasse ja Põhja-Aafrikasse.

Rootsis oli nende ettevõtmiste keskseks persooniks norra päritolu ameeriklane Iver C. Olsen (1904–1960). Ta oli USA rahandusministeeriumi töötajana võetud Ameerika luureorganisatsiooni Office of Strategic Services (OSS) teenistusse ja suunati detsembris 1943 rahandusatašee katte all operatiivtööle OSSi esindusse Stockholmis. Olseni ampluaa oli lai: põhiliselt kogus ta teavet Rootsi majandussidemete kohta natsidega, aga puutus kokku ka Norra vastupanuliikumise, Himmleri separaatrahu katsete jt teemadega. Olseni ülesandeks WRB esindajana sai info kogumine päästetavate kohta, päästmisega otseselt tegelevate isikute leidmine ja ettevõtmise rahastamine.

Ülesandeks oli võetud päästa vaimne eliit

Olseni kuulsaim saavutus on kindlasti Raoul Wallenbergi kaasamine tuhandete Ungari juutide päästeoperatsiooni, kuid ta tegutses ka Soome, Norra, Taani, Rumeenia ja Bulgaaria ning ka Baltimaade suunal. Olsen toimis siin sel viisil, et võttis kõigepealt ühendust Rootsi võimude poolt mitteametlikult tunnustatud endiste Eesti, Läti ja Leedu saadikutega, kes omakorda kaasasid päästeretkede tegelikud elluviijad. Nii andis Eesti saadik Heinrich Laretei (pildil) aktsiooni läbiviimise ülesandeks oma usaldusisikutele kolonel August Rattistele ja toimetaja Jaan Otsale.

Kokku eraldati Olseni kaudu Balti päästemissioonide tarvis 50 000 dollarit ehk 209 500 Rootsi krooni, millest eestlastele oli kulunud 110 000 krooni. Erinevalt mõnest teisest eestlasest polnud ei Laretei, Ots ega Rattiste sealjuures teadaolevalt siiski

OSSi agentideks värvatud. Paistab, et kuigi Olseni staatus põgenikeatašeena oli avalikult teada, ei olnud teised eestlaste päästeorganisatsioonid tema osalusel toimunud retkedest eriti teadlikud või vähemalt ei soovinud sellest täpsemalt kõnelda.

Esialgseks ideeks olevat olnud tuua Eestist ära sinna Prantsusmaalt ja Tšehhist toodud juudid, kuid see plaan ei kandnud Baltimaadest mingit vilja. Nii asuti aitama eestlasi, keda ohustasid Saksa võimude repressioonid ja kes seega samuti WRB objektide hulka kuulusid. Olseni arvates oli tähtsaim ülesanne «intellektuaalse eliidi» päästmine. Ots ja Rattiste hankisid selleks otstarbeks järjepanu kaks kiirpaati (OK1 ja OK2). Teine neist oli võimsa mootoriga 30 inimest mahutav kinnine kiirpaat. Palgati kogenud merekarudest meeskond, kapteniks Jakob Rang, kuid kõvaks pähkliks osutus kütuse hankimine. Tavapäraselt baseerus paat Gotlandil ja võttis põgenikud peale Lääne-Eesti laidudelt.

Retked Eestisse algasid juuli lõpul ja kestsid septembri lõpuni. Päästetute kuues nimekirjas on kokku 275 nime (võrdluseks: lätlasi olevat ära toodud u 700, leedukaid u 135). Esimeses nimekirjas sisalduvad aga ka Toomas Hellat ja Olev Soots, kes tegelikult pärast sama paadiga Eestisse tagasi tulid. See on tähelepanuväärne reis, sest kuigi Hellat esines Rootsi ja liitlaste luure ees rahvusliku vastupanuliikumise nimel, oli ta samas ka Saksa ja Soome sõjaväe­luure kaastöötaja.

Esimeses nimekirjas domineerivad rahvusliku iseseisvusliikumise osalised, keda ähvardas juba aprillikuust alates arreteerimisoht. Nii sisalduvad siin Eesti Rahva Muuseumi direktori asetäitja Helmut Hagar, tänu kellele jäi muuseumi vara Saksamaale viimata, Eesti Tarbijate Kooperatiivi juhtivtegelased Johannes Hõbeda ja Kaarel Maidra, kes olid osutanud väärtuslikke teeneid Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) ringkonnale. Samas on ka EVRi tegevsekretäri Juhan Reigo pereliikmed ja 24 meest, keda ähvardas mobiliseerimine Saksa sõjaväkke. Naised ja lapsed moodustasid poole päästetute üldarvust. Kindlasti andis perekondade evakueerimine siiajäänud aktiivile võimaluse keskenduda oma tegevusele iseseisvuse taastamise nimel.

Järgnevates nimekirjades figureerivad EVRi tegelaste, sh hilisema Otto Tiefi valitsuse liikmete pereliikmed, intelligentsi esindajad. Näiteks toimetati Rootsi EVRi liige Johannes Sikkar, kellest sai hiljem peaministri kohusetäitja eksiilis. Kuid pardal oli ka «tavainimesi»: kalurid, meremehed, talunikud jms peredega. Tõenäoliselt võeti kaasa kõik paadi saabumiskoha läheduses varjunud, kes peale mahtusid.

Nimekirjas on ka endine Eesti Rahva Muuseumi direktor Eerik Laid, kes tegutses juba varem Soomes sealse Eesti Büroo ühe juhina, kuid oli tulnud Soome-Eesti «Haukka» luuregrupi paadiga Eestisse. Laid oli kaasas ka viimasel reisil Eestisse septembri lõpupäevadel, mil pidi evakueeritama Tie­fi valitsuse liikmed. Seda ebaõnnestunud missiooni on kirjeldanud õnnekombel pääsenud riigisekretär Helmut Maandi.

Pinnuks silmas natsidele ja sovettidele

Kui eestlaste paadid pääsesid sakslaste käest tulema vaid kuuliaukudega, siis lätlastel ja leedulastel läks kehvemini. Nii mõnedki paadid tabati sakslaste poolt, sealhulgas arreteeriti leedu aktivist Algirdas Vokietaitis ja saadeti koonduslaagrisse.

Ameeriklaste WRB tegevus oli pinnuks silmas ka sovettidele, kelle tõenäoline algatus oli Rootsi punaväljaannete propagandakampaania «Balti fašistide» massilise Rootsi aitamise vastu. Süüdistusena pidi kõlama ka väide, et Rootsi ei aidati mitte Saksa-, vaid Nõukogude-vastased isikud. On väidetud, et WRB oli seega esimene liitlaste organisatsioon, keda Nõukogude pool süüdistas endavastases tegevuses. Sovette ärritas tõenäoliselt võimalus, et salaretkede kaudu võidakse nende vastu punuda luurevõrku.

Teatavasti Ameerika luure «vanem sugulane» Briti luureteenistus seda esialgu üsnagi ettevaatlikult oma Stockholmi baasi kaudu ka tegi. Kuigipalju tuli ettevõtmisega kursis hoida ka Rootsi sõjaväe­luuret, kes samuti Baltikumi suunal töötas. Olseni väitel kasutasidki viimased WRB reise ära, et endale Eestis toimuvast selgemat pilti luua. Suuremas plaanis on WRB ja luure segunemise kitsaskohana välja toodud Wallenbergi vangistamine sovettide poolt 1945. aastal, kuna teda võidi pidada luureagendiks.

Oma WRB tegevuse lõppraportis pidas Olsen oma tegevust kordaläinuks ja hindas eriti kõrgelt koostööd just eestlastega, kirjutades, et «see oli investeering, mis tasus korralikke dividende». Mõned uurijad on pidanud ameeriklaste seisukohta, et ära päästeti eelkõige demokraadid ja sakslaste poolt vaenatud, aga mitte NSV Liidu kui tollase USA liitlase vastased, omamoodi poliitiliseks naiivsuseks või isegi WRB põhieesmärgi vastaseks tegevuseks. Nagu teada, oli EVR ameeriklaste retkede ajaks asunud seisukohale, et Eestit tuleb kaitsta just sovettide vallutuse eest ning selleks tuleb teha taktikalist koostööd sakslastega.

Ameerika saadik Stockholmis Herschel V. Johnson kirjutas pärast operatsioonide lõppu, et väide suurema osa evakueeritute Nõukogude-vastasuse kohta on tõenäoliselt tõsi, kuid seda välistavalt kontrollida oli asja käigus praktiliselt võimatu. Ja lisas: «Spekuleerida selle üle, kas need grupid eelistasid Saksa okupatsiooni Nõukogude omale, on küllalt kasutu: neile olid mõlemad väga vastumeelt ja nad tahtsid tagasi saada oma iseseisvat staatust.»

Võimalik, et Olseni tegevus kiideti heaks ka salajaste ülesannete tulemusliku täitmise eest. Eesti iseseisvuslaste lõppeesmärki silmas pidades sai OSS siin kasutada ühte oma töömeetodit, milleks oli kontakt ja toetus põrandaalustele vastupanugruppidele, mille hulka võiks EVRi arvata. Lisaks inimelude päästmisele on meil põhjust Olsenile tänulik olla ka sellepärast, et läände jõudis üks eksemplar Riigi Teatajat, kus kuulutati välja Tiefi valitsuse ametisse astumine.

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.