Psühhiaater: igal viiendal Eesti inimesel esineb ärevushäire risk

Ka äsja avaldatud TAI rahvastiku tervise aastaraamatus on välja toodud, et vaimse tervise häired on märkimisväärselt suurenenud noorte seas – ärevushäiretega, sealhulgas kohanemisraskustega ja depressiooni sümptomitega on möödunud aasta andmetel kimpus üle 900 lapse.

Psühhiaater Mari Järvelaid nentis, et kindlasti on vaimse tervise häirete sagenemise taga muutunud ühiskond. «Rahvusvahelised uuringud näitavad, et varasemaga võrrelduna on nn Z-põlvkonna ehk nutiajastusse sündinute hulgas, seda sõltumata riigist, nii ärevushäirete kui depressiooni esinemissagedus kiire tõusutrendiga ning seda juba lapseeas. Evolutsioonis on ärevusel, hirmul ja muretsemisel oma oluline koht nii ellujäämiseks kui edukas olemisel. Kui see muutub aga püsivaks seisundiks, siis on see organismi kurnav. Nüüd on küsimus, kuivõrd kohanemisvõimeline on inimene kaasaegses, igal sammul ja eluetapil mugavusi ja infoküllust pakkuvas keskkonnas,» ütles Järvelaid.

Arsti sõnul murrab ärevus läbi, kui me ei suuda olukorda kontrollida või kontrollime liiga palju ja liiga kaua. «Oleme ärevamad mitte seetõttu, et elukeskkond meie ümber oleks muutunud palju ohtlikumaks, vaid vastupidi, soov kõike kontrollida on muutunud ebaproportsionaalseks. Oleme silmitsi liiga paljude valikutega, seame ebarealistlikult kõrgeid ootusi endale, süüdistame ennast iga vea ja ebaõnnestumise korral. Isiksuse autonoomia dikteerib kohustuse olla edukas, omada igas olukorras kontrolli nii enda, teiste, keskkonna üle ja tunda end kogu aeg õnnelikuna. Ebaõnnestumine ei tule kõne allagi,» ütles psühhiaater.

Järvelaiu hinnangul on väga kiire muutus toimunud nii eluviisis kui elukeskkonnas ja väljakutse seisneb kohanemisel uuega. «Samas ei saa me mööda vaadata uuest väljakutsest inimese organismi töövõimele muutunud maailmas,» märkis psühhiaater.

TAI aastaraamat toob välja, et nii Eesti noorte kui ka täiskasvanute kehaline aktiivsus on madal. Ebapiisav kehaline aktiivsus avaldab mõju nii noorte kui ka täiskasvanute füüsilisele ja vaimsele tervisele. Samamoodi on ka toitumisel vaimsele tervisele oluline mõju. Regulaarsed ja tervislikud toitumisharjumused toetavad toimetulekut vaimse tervise probleemidega ning aitavad neid ennetada.

«Me ei liigu enam nii palju kui meie esivanemad. Evolutsioonis on aeroobne koormus 10–20 km päevas olnud tavapärane. Lapsed peavad jooksma ja hüppama, et nende luud saaksid tugevaks ja et nad õpiksid oma keha kontrollima ja juhtima. Me sööme kas liiga palju või ühekülgselt, järgime kõik samu soovitusi, unustades, et iga inimene on isikupärane – mis ühele paras, see teisele palju ja kolmandale hoopis vähe. Paraku universaalselt kõikidele sobivat tervislikku toitu ja toidukogust ei ole. Toiduärevus ja terviseärevus on väga sage, pigem juba normaalsus. Olles arvutimaailmas, istume või lamame ühes asendis tunde märkamata aja kulgu, magame vähe ning ei suhtle teiste inimestega silmast silma,» tõi Järvelaid välja elustiili muutused, mis mõjutavad ka meie vaimset heaolu.

Ta ütles, et organismi ressursid ammenduvad ühel hetkel. «Nii kaob tasakaal ja organismil hakkab olema defitsiit ühest või teisest vitamiinist või mikroelemendist, et seda masinavärki heas töökorras hoida. Kui tullakse vastuvõtule pärast talvist koolivaheaega lapsega, kel on ootamatult tekkinud koolitõrge, keskendumise halvenemine, ärevus ja kurnatuse tunne, selgub tihti, et vaimse tervise häire tekitajaks osutub defitsiit D-vitamiinist, B12-vitamiinist, foolhappest või rauapuudusaneemia. Kui organismis on mõnes ainevahetusele olulisest ainest puudus, reguleerib ta end n-ö säilitusrežiimile ja pihta saab eelkõige meie vaimne sooritusvõime. Kes muutub trotslikuks, kes nutuseks, kes hakkab vältima pingutust nõudvaid tegevusi,» jätkas psühhiaater.

Palju räägitakse sellest, et vitamiinid ja mikroelemendid on vajalikud, et meie organism suudaks võidelda viirustega ning ennetada erinevaid haiguseid. Palju vähem aga räägitakse sellest, et ka vaimse tervise mõttes on neil oluline roll.

«Minu praktika näitab, et pea igal teisel lapsel, kes jõuab psühhiaatri vastuvõtule, on kas B12-vitamiini, foolhappe, D-vitamiini või rauapuudus. Nende ainete puudusega kaasneb emotsionaalne madalseis, keskendumise ja sooritusvõime vähenemine, neil on närvisüsteemi talituses ülioluline roll,» tõdes Järvelaid.

SYNLAB Eesti kliinilise laboridiagnostika valdkonna juht dr Meeli Glükmann nõustus, et vahel võivad vaimse tervisega seotud sümptomid märku anda mõne organismi jaoks vajaliku aine puudusest või mõnest haigusest.

«Põletik, aneemia, suhkruhaigus ja kilpnäärme haigused võivad anda märku väsimuse, jõuetuse või vastupidi kõrgenenud ärevusega. Seepärast on psüühiliste sümptomite tekkimisel oluline kontrollida ka vereanalüüsidega, kas tegemist on mõne terviseprobleemiga või on organismis puudus hoopis olulistest vitamiinidest ja mikroelementidest,» ütles Glükmann.

Ta nentis, et laborianalüüsidega on leitud, et madal ferritiin ehk rauatagavara tase on väga levinud probleem, eriti noorte seas. Ühelt poolt on raud vajalik meie vereloomele ja lihaskonnale, kuid sama oluline on see närvisüsteemi jaoks. Rauapuudusel langeb inimese vaimne võimekus, tekivad tähelepanuhäired, inimene ärritub kergemini ja võib tekkida motivatsioonipuudus.

Samamoodi mõjutavad meie närvisüsteemi B-rühma vitamiinide ja vitamiin D tase. «Madal vitamiin D tase võib kaasa tuua tähelepanu- ning meeleoluhäireid, sealhulgas depressiooni ja kognitiivse võimekuse langust. Samamoodi võivad vitamiinide B12 ja B9 ehk folaadi defitsiidi korral inimestel esineda kognitiivseid häireid, segadustunnet, mälu halvenemist ja dementsust,» rääkis Glükmann.

Lisaks eelmainitutele mõjutavad meie organismi närvisüsteemi normaalset talitust ka näiteks seleeni, tsingi ja vase tasemed. Oluline on kontrollida kilpnääret stimuleerivat hormooni (TSH) ja veresuhkru taset. Ka põletik organismis võib arstide sõnul olla vaimsete probleemide, nagu väsimus ja tähelepanuhäire põhjuseks, mistõttu on ka põletikunäitajate ja hemogrammi analüüside kontrollimine oluline.

Mõlemad arstid tõdesid, et meie eluviis on muutunud ning seda muutust tagasi keerata ei saa. Ent oluline on mõista, milliseid muutuseid on eluviisi muutused – elutempo, toitumine, uued viirushaigused jms – kaasa toonud meie organismile.

«Evolutsiooniliselt on meie organism harjunud keskenduma ellujäämiseks olulisele ehk kui inimene jääb haigeks, suunab organism kogu jõu haigusega võitlemisele ning see toob kaasa energiakulu vähendamise teistes protsessides. Seega on meeleolu alanemine osa meie loomulikust kaitsemehhanismist, et organism saaks võidelda põletikuga või taastada energiavarusid, milles on tekkinud defitsiit. Kui vaimse tervise häire põhjustajaks on mõne vitamiini või mikroelemendi defitsiit, siis seda ei ravi välja ei rahustid ega antidepressandid, kui defitsiit jääb püsima,» selgitas Järvelaid.

«Kindlasti on vaja hinnata iga haigusjuhtu individuaalselt ning lisaks tervisenäitajatele on ülioluline diagnoosi panemisel hinnata nii kliinilist pilti kui toimetulekuvõimet, vajadusel läbi viia psühholoogilised uuringud enne kui määrata ravimid. Ka rahvusvahelised uuringud on näidanud, et kui medikamentoosset ravi toetada organismile defitsiidis olevate vitamiinidega, paraneb ka ravi tõhusus. Oluline on, et vaataksime organismi kui tervikut ning tegeleksime kogu organismi vajaduste toetamisega, mitte vaid tagajärgedega, otsimata põhjust,» märkis ta.