:format(webp)/nginx/o/2024/08/09/16279344t1h4efb.jpg)
Armsa pinginaabri sain endale bussis ja see on asi, mida rahaga ei mõõda. Okupeeritud Enerhodari linnast pärit Kseniia Ostaptšuk, kes peale sõja ja okupantide eest Eestisse põgenemist käis Kõjivis oma asju ajamas. Tõsise olemisega neiu. Kuid mitte upsakas! Kunstnik, arvutigraafik.
See pidi olema 2022. aasta lõpp. Aeg enne jõule. Olin teel tagasi Ukrainast, Hersonist. Kõjivis istusin bussi peale teadmises, et järgmised kolmkümmend neli tundi tuleb kõveras kitsal istmel kügeleda. Ühe asjaga oli seal hästi. Kui mõnel teisel bussireisil Ukrainast koju otsustasid juhid tualeti lukku keerata, et pärast vähem kasimist oleks, siis sellel korral oli uks lahti. Kohviautomaat oli ka. Piiril meid pikalt ei peedistatud. Kõike oli kogu raha eest, aga mitte sendi võrragi rohkem.
Vaikselt hakkas meie vestlus Kseniiaga pimedas bussis idanema. Kes, miks, millal, kuidas, mida ja muu selline. Tavaliselt ei jää reisikaaslastega sõlmitud kontaktid kestma. Kseniiaga oli teisiti. Me jäime suhtlema. Harva, kuid siiski ja sisuliselt.
Nüüd, poolteist aastat hiljem, kohtume uuesti. Mina jõuan meie kohtumisele Gustavi kohvikusse häbi täis silmadega. Olin unustanud õigel ajal märkmikku vaadata, jäin hiljaks. Kseniia annab andeks, õigupoolest vist ei ole solvuda jõudnudki.
/nginx/o/2014/11/27/3559125t1hfabf.jpg)