SAATUSEAASTA 1944 ⟩ 80 aastat tagasi: Lahingud jõuavad Lõuna-Eestisse (2)

10. augustil 1944 alustas Puna­armee 3. Balti rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu, mis ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge üle Laura Petseri maakonnas ja Alūksne kuni Gulbene raudteesõlmeni Lätis. Liin paiknes Kagu-Eesti ja Kirde-Läti kõrgustikel ja pidi takistama sissetungi Kagu-Eestisse läbi Petserimaa ning edasitungi Põhja-Lätis, mis oleks ähvardanud Eestis asuvaid üksusi äralõikamisega.

Pärast Marienburgi kaitseliinist läbimurdmist pandi armeegrupile Narwa vastutus ka kaitse eest Emajõe rindel Peipsi järve ja Võrtsjärve vahel. 15. augustil 1944 kehtestati armeegrupi Narwa ja 18. armee eraldusjooneks Pihkva järve lõunatipp – Põlva – Võrtsjärve põhjakallas Oiu juures – Kolga-Jaani – Põltsamaa.

Eesti-Läti piirialal korraldas kaitset XXVIII armeekorpus, koosseisus 21., 30. jalaväediviis, 12. Luft­waffe välidiviis ning Omakaitse lahinguüksused (viimased põhiliselt Väike-Emajõe joonel).

Poolte jõud

Armeegrupi Narwa kaitstava territooriumi laiendamisega Kagu-Eestisse moodustati 14. augustil Wagneri grupp (Nederlandi diviisi ülema, SS-Brigadeführer Jürgen Wagneri juhtimisel), millele allutati rida seni Narva rindel olnud formeeringuid, sh 20. Eesti SS-diviisi allüksustest moodustatud kolm võitlusgruppi Alfons Rebase, Paul Maitla ja Paul Venti juhtimisel, millele allutati suurtükiüksusi ja muid eriväeosasid, ning järgnevates lahingutes osalesid need erinevate staapide alluvuses ja/või üksuste koosseisus.

18. armee alluvusest toodi Wagneri grupi alluvusse 207. julgestusdiviis, millele allusid ka 1. ja 5. Eesti piirikaitserügement ning piirikaitserügementide täiendusrügement, samuti Peipsi kaldal rannakaitses olevad Omakaitse pataljonid.

Punaarmee väekoondistest tungisid septembri alguses Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis peale kolm 3. Balti rinde armeed (lisaks rinde reservis 118. laskurkorpus ning 198. ja 321. laskurdiviis): 67. armee (116., 119., 122. laskurkorpus) pidi ületama Piusa jõe ja andma pealöögi üle Vastseliina Võru suunas; 1. löögiarmee (14. kaardiväe laskurkorpus, 12., 123. laskurkorpus) andma pealöögi Rõuge suunal ning 54. armee (7., 111. laskurkorpus) pealöögi piki Eesti–Läti piiri Gaujiena suunas.

Punaarmee pealetung

Niisiis, Punaarmee ründas kolmes suunas: Petseri ja Võru sihis ning piki Riia–Pihkva kiviteed läände. Pealöök anti rindelõigus Laura ja Pankjavitsa vahel. 13. augustil hõivas 67. armee 43. laskurdiviis Võru. Linna kaitsnud Saksa 30. ja 21. jalaväediviisi üksused taandusid lääne suunas. Pärast Võrumaa vallutamist jätkasid 67. armee laskurkorpused pealetungi Põlva suunas, mille 86. laskurdiviis vallutas 16. augustil.

16. augustil tegi kindralleitnant Aleksei Gretškini grupp (põhijõuks 191. laskurdiviis) dessandi üle Lämmijärve Saksa vägede tagalasse Mehikoormas ja moodustus sillapea. Sillapead asus tagasi tõrjuma ooberst Paul Gallase lahinggrupp, mille koosseisus olid ka Emajõe suudmealal ja Peipsi rannal kaitses olnud Omakaitse ja 5. piirikaitserügemendi üksused. 191. laskurdiviisi edasitung suudeti küll peatada, kuid sillapea jäi püsima. ning kaitses olnud üksused pidid varsti alustama taandumist, kuna parempoolse naabri XXVIII armeekorpuse osad jätsid oma positsioonid maha. 5. piirikaitserügemendi allüksused võtsid septembri alguses sisse positsioonid Suure-Emajõe põhjakaldal Ihaste, Luunja ja Lohkva piirkonnas.

1. Eesti piirikaitserügement oli dessandi ajal positsioonidel Võõpsust kuni Leevaku teeristini. Läbimurde tõttu Mehikoorma sillapeal ähvardas rügementi kotti jäämine ning oldi sunnitud taanduma positsioonidele Ahja jõe taha Võnnu piirkonda, hiljem Emajõe põhjakaldale, kus võeti sisse positsioonid Kavastu piirkonnas.

Tartut ei kaitsnud Punaarmee laskurkorpuste eest ükski täiskoosseisuline Saksa diviis, vaid kirju koosseisuga lahinggrupid. Samal ajal tungisid Punaarmee 118. laskurkorpuse osad tankide ja liikursuurtükkide toel põhja suunas, jõudes Tartust läänes Tallinna–Tartu maanteele ja tungides üle Kärevere silla, mis oli jäänud õhku laskmata. Tartu linn langes 25. augustil 1944.

Samal ajal oli raugenud ka 3. Balti rinde rünnakuhoog, kaks nädalat kestnud lahingutes olid laskurdiviisid ja soomusjõud kandnud raskeid kaotusi. See võimaldas Saksa vägedel asuda pealetungile. Alates 25. augustist allutas väegrupi Nord peakorter armeegrupile Narwa II armeekorpuse kui juhtimisstaabi lõunarinde jaoks.

Korpuse põhijõud oli 87. jalaväediviis, millele muu hulgas allutati Eestisse naasnud endine Soome armee 200. jalaväerügemendi I pataljon ehk soomepoiste pataljon (nimetati ümber 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljoniks), samuti 37. ja 38. Eesti politseipataljon. Viimased olid võidelnud väegrupi Nord tagala julgestusdiviiside alluvuses alates 1941. aastast ja suure lahingukogemusega. Augusti alguses olid nad Daugavpilsi lähedalt rindelt Eestisse tagasi toodud.

Värskete jõududega õnnestus II armeekorpuse osadel Kärevere juures üle jõe tunginud 118. laskurkorpuse osad üle jõe tagasi suruda. Seejärel kavandas väegrupp Nord ka Tartus üle Emajõe tunginud Punaarmee üksuste tagasitõrjumist ja oma sillapea moodustamist Emajõe Punaarmee poolt vallutatud kaldal, kuid 4. septembril alanud vastupealetung siiski edu ei toonud.

Riia hõivamiseks pidi Punaarmee põhja pool Läti pealinna läbi murdma neljast kaitseliinist (Valga, Cēsis, Sigulda ja Riia kanal). Eesti territooriumil asus nendest Valga liin, mis kulges Võrtsjärvest lõunasse piki Väike-Emajõge ja sealt edasi Läti territooriumile.

Lahingud Väike-Emajõel

16.–18. augustil õnnestus II armeekorpuse osadel peatada Punaarmee edasitung Sangaste juures ja vastane tagasi tõrjuda. Rinne stabiliseerus mõneks päevaks Sangaste juures.

26. augustil alanud Punaarmee 1. löögiarmee pealetungiga jõudsid 14. kaardiväe laskurkorpuse üksused samal päeval Soe ja Sooru piirkonnas Väike-Emajõeni. Väike-Emajõele suunati ka 67. armee vasakul tiival olevad 122. laskurkorpuse üksused ning 43. laskurdiviis hõivas jõe parema kalda Plinskast Käreni.

Põhiline lahingutegevus käis augusti lõpust septembri keskpaigani Väike-Emajõel Pikasilla piirkonnas. Elvast edasi tunginud 98. laskurdiviisi osad forsseerisid 27. augustil Pikasilla lähistel jõe ning üritasid edaspidi sillapead laiendada.

4. septembril Pikasilla piirkonnas alanud vastupealetungiga õnnestus Punaarmee sillapea laienemine ära hoida ja punaarmeelased tagasi Väike-Emajõeni suruda. Sillapead likvideerida siiski ei õnnestunud.

Pärast nädala kestnud positsioonivõitlust alustas Punaarmee 14. septembril Riiale otsustavat pealetungi Madonast Lätis kuni Võrtsjärve lõunatipuni. Valga ja Võrtsjärve vahel tungisid peale 67. armee kümme laskurdiviisi ja 1. löögiarmee kaheksa laskurdiviisi. Saksa poolel oli kaitses 31. grenaderidiviis, 21., 30. ja 61. jalaväediviis ning 12. Luftwaffe välidiviis. Viimase koosseisus oli ka kaks piirikaitserügementide tagavararügemendi kompaniid. Saksa väeosadele olid lisaks allutatud selles piirkonnas tegutsevad Omakaitse lahingüksused, mis asusid põhiliselt Pikasilla piirkonnas.

Ümberkorraldused

Niisiis, augusti esimesel poolel alanud pealetungiga vallutas Punaarmee Eesti kagupoolse osa ning rinne stabiliseerus põgusalt Suur- ja Väike-Emajõel. Narva rindel käis augusti esimesest poolest positsioonisõda ja tõsisemat pealetungi Punaarmee ei üritanud.

Kuid oli ka selge, et läbimurde korral ühes rindelõigus ähvardab teistes olevaid väekoondisi kotti jäämine. Nii asuti veel enne Hitlerilt loa saamist tegema ettevalmistusi vägede Eesti mandriosast väljatõmbamiseks.

Samal ajal grupeeris oma väekoondisi ümber ka Punaarmee väejuhatus. Kuna 3. Balti rinde pealöök oli suunatud Riiale, leiti, et Eesti vallutamiseks on otstarbekam kasutada Narva rindel seisvaid Leningradi rinde vägesid. 2. septembril 1944 anti korraldus paigutada 2. löögiarmee Narva rindelt ümber Emajõe rindele, ülesandega tungida üle Rakvere Tallinna peale – samal ajal Sinimägedelt pealetungiva 8. armeega ja koostöös Balti laevastikuga.

5.–19. septembrini 1944 toimetati 2. löögiarmee väekoondised üle Lämmijärve Eestisse (sh ka 2. löögiarmeele allutatud 8. Eesti laskurkorpus). 3. rinde parema tiiva väekoondised formeeriti Emajõe rindel ümber põhja lahinggrupiks, mis allutati operatiivselt 2. löögiarmeele, mille alluvuses oli viis laskurkorpust.