SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Rahvuskomitee deklaratsioon «Eesti rahvale!» ja «Korraldus nr. 1»

Hiljemalt 1944. aasta märtsi lõpuks kujunes Eesti Vabariigi Rahvus­komiteest (EVR) rahvusliku vastu­panu poliitiline keskus, «pseudo­parlament» ja hilisema vaba­riigi valitsuse baas. Esimeseks programmiliseks dokumendiks võib pidada 28. märtsi kuu­päevaga dateeritud deklaratsiooni «Eesti Vaba­riigi Rahvus­komitee seisu­kohad», milles kinnitati Eesti rahva tahet ise­seisvus taastada, rõhutati okupatsioonide eba­seaduslikkust ja Eesti kuulumist demokraatlikku Euroopasse.

Eesti Vabariigi Rahvuskomitee tegevuse aktiveerumine tõi teadupoolest 1944. aasta kevadel kaasa rahvuslikult meelestatud aktivistide arreteerimislaine ning EVRi tegevus sisuliselt katkes ning katkes ka side Rootsis asuva välisdelegatsiooniga.

Suve hakul EVRi tegevus järk-järgult taastus, arreteeritud EVRi liikmete asemele kutsuti uued mehed, teiste hulgas ka Otto Tief. Paguluses viibivatest poliitikutest ja diplomaatidest moodustati EVRi välisosakond ning Rudolf Penno nimetati ühtlasi EVRi abiesimeheks.

Päris üksmeelel EVRi liikmed ei olnud

Kuid selleni oli veel aega, sest enne oli vaja taastada kontaktid välisdelegatsiooniga. See õnnestus 1944. aasta juuli algul, kui Rootsist saabus paadiga Ariadne Kirs, kellel oli kaasas Penno allkirja kandev läkitus, milles nõuti tegevuse jätkamist, valitsuse moodustamist ja viimase peaministri Jüri Uluotsa välismaale toimetamist. Ühtlasi kutsuti EVRi liikmeid Rootsi nõupidamisele.

Rootsi saadeti EVRi esindajana ajakirjanik Olev Soots. Viimane naasis Eestisse juuli lõpul, tuues kaasa August Rei ja Penno kirjad, milles nõuti muu hulgas põrandaaluse valitsuse moodustamist Uluotsa poolt. Vahepeal pidi aga EVR end kuulutama kõrgemaks võimuks. Soots sai Rootsist ühtlasi kaasa kaks välisdelegatsiooni koostatud dokumenti: deklaratsiooni «Eesti rahvale!» ja «Korraldus nr 1».

Panus sellele, et Saksamaa sõja kaotab, oli tehtud juba 1941. aastal, kui välisdelegatsioon orienteerus demokraatlikule läänele. Viimase liitlaseks sõjas Saksamaa vastu oli aga Nõukogude Liit. Niisiis oli olukord juba eos komplitseeritud ja tuli laveerida kahe vaenlase vahel. Tuginedes Atlandi harta nimelisele deklaratsioonile riikide ja rahvaste enesemääramisõigusest eeldati, et Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi survel Eesti iseseisvus siiski taastatakse. Mingit kinnitust sellele sõja ajal Washingtonist ja Londonist küll ei saadud, kuid mingit muud perspektiivi ka ei nähtud.

Välisdelegatsioonil väga suurt rahvusvahelist kaalu ei olnud. Eksiilvalitsust ei moodustatud ja tõenäoliselt poleks see ka rahvusvahelist tunnustust leidnud. Niisiis tehti panus Eestis asuvale seaduslikule valitsusele. Saksa okupatsioonivõimude tunnustust sellele ei eeldatud ja tulevikku silmas pidades kindlasti ka ei soovitud. Võimalust seadusliku võimu tegevuse taastamiseks nähti okupatsioonivõimude vahetumisel. Selles, et Punaarmee Eesti vallutab, ilmselt ei kaheldud, kuid läbirääkimistes Nõukogude Liiduga mõtet ei nähtud. Küsimus oli nii-öelda ajaaknas okupatsioonivõimude vahetumisel ehk kas valitsus saab reaalselt tegevusse asuda ning kas jõutakse sellest ka maailma üldsust teavitada ja saavutada valitsusele tunnustus.

Mida pikem oleks see ajaaken olnud, seda parem, ning edasisi võimalusi nähti tulevastel rahuläbirääkimistel, eeldusel, et Atlandi harta põhimõtted ka reaalselt toimivad.

Selles, et Punaarmee Eesti vallutab, ilmselt ei kaheldud, kuid läbi­rääkimistes Nõukogude Liiduga mõtet ei nähtud.

Arvatavasti EVRi 30. juuli koosolekul otsustati kaks eelnimetatud välisdelegatsioonis koostatud programmilist dokumenti avalikuks teha. Siinkohal tuleb rõhutada, et päris üksmeelel EVRi liikmed ei olnud, ja peamine vastuolu oli võimalik koostöö Saksa okupatsioonivõimudega. Kui välisliikmed suhtusid sellesse kohati kategoorilise eitusega, siis Eestis hinnati tegelikku olukorda mõnevõrra realistlikumalt. Samal ajal käisid verised lahingud Narva rindel Sinimägedes ja kõik viitas sellele, et peagi jõuab lahingutegevus ka Lõuna-Eestisse ning taktikalisele koostööle Saksa okupatsioonivõimudega alternatiivi ei nähtud.

23. juuni kuupäeva kandnud ja välisdelegatsiooni koostatud deklaratsioon ja «Korraldus nr. 1» saadeti enne avaldamist tutvumiseks Uluotsale, kes tegi mõningaid parandusi, muutes teksti mõnevõrra umbmäärasemaks.

Uues redaktsioonis 1. augusti dateeringuga deklaratsioon «Eesti rahvale!» annab teada EVRi asutamisest, mille ülesandeks on riikliku võimu teostamine kuni põhiseaduslike organite sisseseadmiseni Eestis, eriti aga Eesti riigi ja rahva kaitse organiseerimine. «Korralduses nr. 1» anti teada, et EVR on kõrgema riigivõimu kandja kuni põhiseaduslike organite tegevusse astumiseni. Ühtlasi sõnastati viies punktis EVRi roll, korraldamaks Eesti rahva võitlust riikliku iseseisvuse ning kodanike õiguste ja vabaduste kaitseks. Olulisem nendest ehk see, et eesti rahvast kutsuti üles toetama Eesti sõdurite võitlust rindel ja keelati kategooriliselt mobilisatsioonist kõrvalehoidmine. Hoiatati nii nõukogude kui ka natsionaalsotsialistliku propaganda ja maailmavaate eest ning juhinduda tuli üksnes «Eesti maa ja rahva huvidest». Lisaks kutsuti rahvast üles mitte abistama okupatsioonivõime rahvuslaste ja nende omaste tagakiusamisel.

Autentsed infokillud 1944. aasta teisel poolel Eestist põgenenud inimestelt viitavad sellele, et dokumentidesse suhtuti kohati ka üsnagi umbusklikult, sest laiem avalikkus ei teadnud EVRi varasemast tegevusest mitte midagi ning leiti koguni, et see võis olla sakslaste provokatsioon.

Dokumendid trükiti kuni 6000 eksemplaris ja nende levitamine tehti ülesandeks EVRi propagandajuhile Endel Inglistile. Levitamisaktsioon toimus ööl vastu 7. augustit. Rootsis oli deklaratsioon juba 30. juulil avalikult ette kantud ning saavutas ajakirjanduse kaudu ka teatud rahvusvahelise kõlapinna. Eestis kleebiti dokumente majaseintele, pandi inimeste ja asutuste postkastidesse, saadeti laiali ka posti teel ning jäeti avalikesse kohtadesse (näiteks raudteevagunitesse). Saksa okupatsioonivõimud hakkasid mõistagi dokumente kiiresti maha võtma ja kokku korjama, kuid kuna see võttis aega, jõudsid paljud inimesed neid ikkagi lugeda. Asjaosalised lugesid aktsiooni edukaks, mis toonud kaasa «suurt elevust ja rahvuslike meeleolude tõusu». Ilmselt nii see ka oli, kuid autentsed infokillud 1944. aasta teisel poolel Eestist põgenenud inimestelt viitavad sellele, et dokumentidesse suhtuti kohati ka üsnagi umbusklikult, sest laiem avalikkus ei teadnud EVRi varasemast tegevusest mitte midagi ning leiti koguni, et see võis olla sakslaste provokatsioon.

Nii vaenlase kui liitlase puhul jäädi abstraktseks

Dokumentide sisu levis pigem kuulduste kaudu, mille võtab kokku augustis Rootsi põgenenud Ülo Mathiesen: «Kuulsin alles neil päevil Tallinnas esimest korda, et meil on asutatud mingi põrandaalune rahvuskomitee, midagi omaaegse põrandaaluse Eesti valitsuse taolist. Ööl vastu läinud teisipäeva oli Tallinnas maja seintele kleebitud rahvuskomitee üleskutseid metsavendadele, et tulgu nad metsast välja ja võidelgu enamlaste vastu kaasa senikaua, kui sakslased püsivad meie maal.»

Teises lauses on asja olemus ka kokku võetud ning seda toetas avalikult Jüri Uluots (näiteks 19.08.1944 raadiokõne). Millist vastupanu nähti ette võimaliku Nõukogude okupatsiooni puhuks, jääb ebaselgeks. Kutsuti küll üles võitlusele «Eesti olemasolu ja iseseisvuse eest», kuid nii vaenlane kui ka liitlased jäid abstraktseks.

Kuigi ajaloo­kirjutuses on seda korraldust püütud siduda ka sõjajärgse vastu­panuga, pidas see üleskutse omas ajas silmas pigem siiski ainult käimas­olevaid lahinguid ja side tulevase metsavendlusega on kaudne.

Arvatavasti sai liigsest deklaratiivsusest ja ebamäärasusest aru ka EVR ise ning 24. augusti «Korraldus nr. 2» on juba tunduvalt konkreetsem. Näiteks üleskutse: «Organiseerige bolševike seljataga metsavendade salku ja looge side Eesti omakaitsega ja väeosadega!» Kuigi ajalookirjutuses on seda korraldust püütud siduda ka sõjajärgse vastupanuga, pidas see üleskutse omas ajas silmas pigem siiski ainult käimasolevaid lahinguid ja side tulevase metsavendlusega on kaudne.