Kes me oleme? Kust me tuleme? ⟩ Arheoloog Aivar Kriiskaga räägime inimasustuse «ajaaugust» Eestis 2200-1200 a e.Kr.

Sellel ajal hakati rajama linnuseid ning kivimüüride ja puittaranditega piiratud kindlustatud kohti. Tollel ajal töötlesid inimsed siin ka pronksi. Kohalik rauatöötlus algas 400 – 360 a e.Kr mille kohta on leitud tõendid Tallinnas ja Toilas, kus asusid rautaöötluskeskused. Pronksi aja lõpu ja rauaaja alguse aegadel võime rääkida siinse rahvastaiku kasvust ja kultuurilisest arengust. Kuid seni on uuritud peamiselt linnuseid ja kalmeid, mitte inimeste igapäevast elu jaelukohti.

Pronksist esemeid võis Eesti alale tulla ka Vahemere kõrgkultuuridest, mis on aidanud dateerida siinseid leide. Varasemad pronksileiud jõudsid siia peamiselt Skandinaaviast. Pronksitöö algust võib otsida ka ida poolt, Volga jõe aladelt. Kivikirstkalmetesse maetud inimesed olid heledamad, varasemad, nöör- ja kammkeraamika aja inimesed olid tõmmuma nahaga. Seega, ligi tuhande aastase ajaagu kummaski servas, kui siinne asustus oli ilmselt äärmiselt hõre, näeme väliselt erinevaid inimesi. Aivar Kriiska püstitab küsimuse, mis on selle inimtüübi muutuse taga? Samuti arutame, miks kadusid siit inimesed, kui siin oli juba algeline põllundus, sõideti paatidega merele ning materiaalne kultuur oli kõrge?