Relvaluba pikendada soovinud Vene kodanik kaotas kohtus

Venemaa kodanik esitas politsei- ja piirivalveametile (PPA) taotluse relvaloa pikendamiseks. PPA keeldus taotlust pikendamast, märkides, et mullu 22. veebruaril vastu võetud relvaseaduse muudatuse alusel ei vasta ta seaduses toodud nõuetele ehk ta ei ole välismaalasest Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis elamisluba või elamisõigus.

Venemaa kodanik esitas Tallinna halduskohtusse kaebuse PPA otsuse tühistamiseks ja kohustamiseks pikendada relvaloa kehtivust. Ta leidis, et normid on vastuolus õigusriigi põhimõttega, ennekõike on need vastuolus tagasiulatuva mõju keelu, õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse põhimõtetega. Kõiki kodanikke tuleb kohelda võrdselt, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, päritolu ega muude asjaolude tõttu. Samuti leidis ta, et riik ei ole kaalunud teisi, vähem õiguseid riivavamaid meetmeid riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks.

Eeltoodust tulenevalt seisnes vaidlusküsimus, kas relvaseaduse vastavad sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kohus kontrollis normi põhiseaduspärasust ja leidis, et relvaseaduse ja sellega seotud rakendusnormid on põhiseaduspärased, ning jättis kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, nõustudes seaduse seletuskirjas ja haldusorganite poolt tooduga, et tulirelvade soetamise ja omamise piiramisel on käesoleval juhul legitiimne eesmärk tagada riigi julgeolek ja avalik kord. Avaliku korra ja julgeoleku tagamise osaks on ka ennetav toimimine ohtude prognoosimisel ja vältimisel. Üldteada asjaoluna on Eesti piirinaaber alustanud rohkem kui kaks aastat tagasi sõjalist agressiooni Ukraina vastu, mistõttu on julgeolekukeskkond oluliselt muutunud ja tingib omakorda täiendavate ennetusmeetmete kasutamist.

Relvade soetamise ja omamise piiramine on meetmena sobiv ja vajalik. Välisriigi kodanikul puudub Eestiga samaväärne lojaalsussuhe, kui tal on oma koduriigiga. Kodakondsus pole pelgalt pass, millega reisida, vaid sellega kaasnevad oma kodakondsusjärgse riigi suhtes ka kohustused ning eelkõige lojaalsus, mis seonduvad nii hoiakutega kui ka mobilisatsioonikohustusega. Kodakondsusest tulenevad kohustused oma riigi ees sõltumata sellest, kas inimesed jagavad oma kodakondsusjärgses riigis parasjagu valitseva võimu vaateid või mitte. Eestis elavad Venemaa kodanikud on Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni järgi kohustatud oma riigi, Venemaa eest seisma ja arvestama võimaliku mobiliseerimisega.

Kohus leidis, et relvade soetamise ja omamise piiramine on vajalik. Siseministeerium on kaalunud ka leebema meetmena üksnes relvalubade peatamist ja relvade hoiule võtmist. Tegemist on inimese vaatest leebema meetmega, kuid see ei ole riigi vaatest samaväärne, sh samasuguse (haldus)koormusega. Samuti on Eesti Vabariik võtnud kasutusele mitmeid erinevaid meetmeid julgeolekukeskkonna ohutumaks muutmiseks ning agressorriigi suunamiseks õiguspärasele käitumisele. Sellisteks meetmeteks on olnud näiteks sanktsioonid nii varade kasutamise piiramiseks kui ka Venemaa Föderatsiooni kodanike sisenemise keelamiseks.

Võrdse kohtlemise analüüsimisel märkis kohus, et kodakondsuse sisuks on lojaalsus kodakondsusjärgsele riigile. Kaebaja erineb Eesti Vabariigi kodanikest, kellel on kohustus olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ja kaitsta Eesti iseseisvust ning õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Kaebajal on samaväärne lojaalsuskohustus Venemaa Föderatsiooni ees, sealhulgas kohustus alluda vastavalt Venemaa õigusaktidele antavatele korraldustele ning asuda Venemaa Föderatsiooni kaitsele, sealhulgas territooriumi kaitsele.

Seadusandja on teinud relvaseaduses erandi Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kodanikele. Ettenähtav ei ole, et analoogne lojaalsuskonflikt võiks tekkida mõnel Eestis viibival Euroopa Liidu ja/või NATO liikmesriigi kodanikul. Küll aga muude riikide kodanike korral ei saa sellise lojaalsuskonflikti tekkimist vältida, mistõttu on tegemist mõistliku ja asjakohase põhjendusega inimeste erineval kohtlemisel tulirelvade soetamisel ja omamisel.

Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt tema etnilise ehk rahvusliku või sotsiaalse päritolu, keele, rahvusvähemusse kuulumise või sünnipära tõttu. Erineva kohtlemise aluseks on kodakondsus, mida ei saa samastada rahvuskuuluvusega, ja sellest tulenev lojaalsussuhe teise riigiga, mille väärtusruum ja eesmärgid võivad oluliselt erineda Eestist ja seada seega ka ohtu Eesti julgeoleku. Kohus märkis siinjuures, et kuigi kaebaja on pikka aega Eestis elanud, ei ole kaebaja pidanud vajalikuks oma kodakondsust muuta ja väljendada lojaalsussuhet Eesti Vabariigiga.

Kohus märkis lisaks, et õiguskindluse põhimõte, sealhulgas tagasiulatuva mõju keelu, õiguspärase ootuse ning usalduse kaitse põhimõtted ei nõua õiguskorra kivistamist, st et kunagi antud õiguseid ei tohi mingil juhul muuta, piirata ega ära võtta. Muutust või piirangut tuleb kaaluda ühelt poolt inimesele antud õiguse kaalukusega ja muudatustega, mida ta seetõttu oma elukorralduses on teinud, ning teiselt poolt muudatust õigustava väärtuse kaaluga. Tulenevalt Venemaa Föderatsiooni sõjalisest agressioonist Ukraina vastu, on olnud vajadus kaitsta muutunud julgeolekuolukorras Eesti julgeolekut ja avalikku korda.

Kohtuotsus ei ole jõustunud, otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul.