:format(webp)/nginx/o/2024/06/27/16184327t1hfaf0.jpg)
Hedy libistab sõrmedega üle mu näo – et seda vaadata, saada sellest parem ettekujutus. See on minu jaoks tore ja eriline hetk, mis jääb alatiseks meelde. Usalduse ja omaks võtmise märk. Sest iialgi ei tee pimedad inimesed seda võõraste, kaugete inimestega.
Kakskümmend aastat ja seitse päeva on sellest. Just siis, 2004. aasta suvel oli viimane jaaniõhtu, mida Hedy veidi veel oma silmaga nägi. Tema viimane mälupilt sellest jaaniõhtust on botaste valged ninad. Juba tükimat aega jättis Hedy õhtuti magama minnes toas laelambi põlema. Ja kontrollis hommikul ärgates, kas näeb põlevat lampi. Ühel hommikul enam ei näinud.
Hedy oli siis väga noor. Kakskümmend viis. Elu muutus, sai teise näo. Lein kaotatud nägemise pärast ja kohanemine uue olukorraga. Diabeet oli see haigus, mis pikkamööda Hedy nägemise viis. Elul on kummalised käigud – samasse aega langes lahku minemine senise elukaaslasega. Lahku minemise valu aitas nägemise kaotamise valu ületada, ütleb Hedy. Ja nagu sageli juhtub, viib lahku minemine millegi tõeliselt väärtuslikuni. Viimased üheksateist aastat on Hedy elanud hoolivat kooselu mehega, kelle tagasihoidlikkus ei luba mul tema nime siia kirjutada.
/nginx/o/2014/11/27/3559125t1hfabf.jpg)