Eesti sõdur läks tagasi Iraaki, et panna punkt ühele peatükile

1996. aastal Kalevi jalaväepataljoni ajateenijana oma teekonda kaitseväes alustanud ning hiljem rahuvalveoperatsioonide keskuses ja Scoutspataljonis eri ametikohtadel teeninud Levtšenko on jõudnud aastate jooksul osaleda välisoperatsioonidel Bosnia ja Hertsegoviinas, Kosovos, Iraagis ja Afganistanis. Mehe enda sõnul ei unistanud ta kunagi kaitseväelase karjäärist ja lepingule Paldiskis asunud Balpatiga kirjutas alla lihtsal põhjusel – ka elukoht oli Paldiskis ja 1990ndatel polnud kuigi palju võimalusi natukenegi meelepärast ja tasuvat töökohta leida. «Aga vorm oli sõduritel äge, relvastus ka, paar tuttavat oli juba seal ja nii ma läksin,» meenutab ta.

Eesti riik oli alles noor ja meie kaitseväelaste välisoperatsioonid Iraagis, Afganistanis või kas või Malis alles ees. Levtšenko teenis esimest korda nii-öelda missioonisõdurina aastal 2004 Eesti kontingendi koosseisus Iraagis. Teist korda jõudis ta sinna tänavu.

Valmis ei saagi olla

Kas neid kaht operatsiooni annab omavahel võrrelda – ühiskondlikus mõttes, sõdurite väljaõppe, vaimse tervise ja turvalisuse seisukohalt? Levtšenko sõnul on erinevusi palju. «Toona olime Bagdadis, araablaste piirkonnas, nüüd teenime Kurdistanis, kus aktiivset sõjategevust ei toimu juba aastaid,» selgitab ta. «Meie turvalisust 20 aastat tagasi ja praegu ei anna võrreldagi. Siis teadsime, et meid võidakse jahtida igast aknast, nurga tagant, kaugemalt rakettide ja mürskudega. Enne meie minekut hukkus Estpla-9 koosseisus teeninud [vanemveebel] Arre Illenzeer. Kurdistanis on meie ülesanne tagada nõunike turvalisust, meie võimalik vastane ei oma siin ülemäära palju poolehoidjaid.»

Levtšenko tunnistab, et ei olnud 2004. aasta Iraagi operatsiooniks inimesena sada protsenti valmis.

Levtšenko tunnistab, et ei olnud 2004. aasta Iraagi operatsiooniks inimesena sada protsenti valmis. Sõdurina küll – meeste väljaõpe oli tipptasemel, neid treenides arvestati eelmiste rotatsioonide kogemustega. «Meid tookord Iraagis oodanud olukorraks ilmselt ei saagi valmis olla, alles sõjapiirkonnas käinud sõdur teab, kuidas ta sellele reageerib,» nendib Levtšenko. «Nüüd tulin siia tagasi, et meenutada ja panna punkt.»

Välisoperatsioonide alguses muretsesid nii tema pere kui ka relvavendade lähedased palju rohkem kui nüüd. Olgu või seetõttu, et esialgu ei saanud eriti ühendust pidada. Arvutid olid baasi suures angaaris, sinna tuli ennast kirja panna, et siis pool tundi internetti kasutada ja kodustega kirju vahetada. Videokõnedest ei osanud keegi unistadagi.

Levtšenko meenutab esimesele välisoperatsioonile suundumist, mis kujunes tõeliseks seikluseks. «Lendasime tükk aega ja kui maandusime, nägime ümberringi kõrgeid künkaid. Ülemus läks kuhugi, tuli tagasi ja küsis, kas me teame, kus asume. Meie vastasime, et Bosnias, aga selgus, et oleme hoopis Saksamaal. Lennu ajal tekkis lennukil rike ja tuli teha hädamaandumine. Lennuk saadi korda alles järgmisel päeval. Tundus olevat naljakas ja põnev seiklus, aga hiljem saime aru, et meil ropult vedas. Ohtlikke olukordi tekkis välisoperatsioonidel ikka väga palju, aga las nad olla... Enamik huvitavaid lugusid on nii-öelda asutusesiseseks kasutamiseks, reeglina meenutame neid vanade teenistuskaaslastega kokku saades.»

Kuidas jääda terveks?

Välisoperatsioonidega seoses tekib tihti küsimus, kuidas sealt nii füüsiliselt kui ka vaimselt tervena tagasi tulla. Levtšenko on teeninud ka Estcoy-8s, mille kolm võitlejat ei tulnud Eestisse tagasi ja mõni tegi hiljem enesetapu. Tema kinnitusel on igaühel toimetulekuks oma nipid, see sõltub nii inimesest endast kui ka tema lähedastest. «Kui relvavend saab surma, on see moraalselt väga raske,» nendib Levtšenko. «Aga nii mina kui ka teised teadsid juba missioonile minnes, et kõik ei pruugi tagasi tulla. Enne missioonile minekut kirjutab iga kaitseväelane oma «testamendi», lootes samas, et keegi ei pea seda ümbrikut avama ja sellest ei saa tema viimane tahteavaldus.»

Levtšenko on proovinud kaks korda tsiviilellu naasta – 2006. aastal läks ehitusse ja 2012. aastal laeva turvafirmasse. Aga mõlemad korrad pöördus üsna kiiresti kaitseväkke tagasi.

Kui küsida temalt, kas Eesti ühiskond on välisoperatsioonidel käijaid piisavalt väärtustanud, vastab ta, et arenguruumi veel leidub, aga veteranipoliitika vaikselt ikka areneb. «Aegamööda ehk tekib ka ühiskonnas arusaamine, mida on sõjalistel operatsioonidel käinud Eesti nimel ohverdanud ja on jätkuvalt valmis ohverdama. Kommentaarid stiilis, et oleme okupandid, teevad sõdurile haiget. Kui Estcoy-8 ajal tekkis minu teenistuse esimene tulekontakt vastasega, siis esimene mõte pärast seda oli: «Kui hea on elada!» Sel hetkel muutus midagi mu senistes väärtushinnangutes ja suhtumises. Elu vajab elamist täna. Ei ole mõtet igatseda minevikku, mõelda, kas oleks saanud midagi teistmoodi teha. Tulevikku ei ole võimalik ette näha. Plaane tuleb küll teha ja unistada, aga elu tuleb elada iga hetk. Sest keegi ei tea, kui kaua on seda meile antud.»