KESKPÄEVATUND ⟩ Priit Hõbemägi: meie europarlamendi saadikute mõju Euroopa tulevikule on üsna pisike (1)

Järgmisel nädalal on Euroopa Parlamendi valimised. Eestis valitakse europarlamenti seitse inimest.

Priit Hõbemägi küsis alustuseks, milline on tegelik mõju meie valitud saadikutel Euroopa tulevikule? «Minu meelest on see üsna pisike,» tähendas ta. Hõbemägi lausus, et kui europarlamendis on 700 liiget, kellest seitse on Eestist, siis mida vähem inimesi on, seda kõvemat häält nad peavad silmapaistmiseks tegema. «Kuidas see kõik meie elus kajastub? See on küll suur küsimus.»

Ainar Ruussaar arvas, et üht-teist saavad saadikud ära teha, seda just põhimõttelises küsimustes. «Euroopa Parlamendi valimistel on kolm olulist teemat. Julgeolek hõlmab kõike, kaasa arvatud seda, et kõik Euroopa riigid on mures majanduslanguse pärast,» lausus Ruussaar, kes teisena nimetas Euroopa Liidu tuleviku teemat.

«Eesti valimiskampaaniast rääkides ei saa üle ega ümber siseriiklikest teemadest ja nii-öelda opositsiooniparteide kriitikast valitsusele, mis ei puutu absoluutselt Euroopa Liitu. See on üks valimiskampaania osa ja näitab tegelikult seda, et need valimised ei ole mitte ainult Euroopa Parlamendi valimised, vaid ka siseriiklikud. Mõne erakonna jaoks on need väga olulised, näiteks Eesti 200 või Parempoolsete jaoks,» kõneles ajakirjanik.

Ignar Fjuk nentis huvitavaks, et Ruussaar tõi välja selle, et need valimised on olulised erakondadele. «Võibolla sellega asi piirdubki. Kasu, mida eestlane sellest europarlamendist saab, on väga raske näha. Seda isegi minul, kes ma poliitikat jälgin ja olen seal ka osalenud.»

Fjuk ütles, et kui ta mõtleb europarlamendi saadikute öeldule ja kirjutatule, on teemaks olnud Aserbaidžaani-Armeenia konflikt, Gruusias või Venemaal toimuv. «Nii Eesti kui ka Euroopa Liidu jaoks pole põletav see, mis toimub nii-öelda kolmandates riikides,» tähendas Fjuk. Tema sõnutsi on oluline see, milline on tuleviku Euroopa Liit. «Just selles kontekstis, et kas me võime oodata uut Brexitit,» ütles Fjuk, kes viitas sellele, et britid lahkusid ühendusest põhjusel, et hakkas vohama totaalne bürokraatia.

«Eestkoste Euroopa kujundamine, kus kohapeal justnagu mingisugust sõnaõigust ei ole – selles osas käituvad meie poliitikud väga kahekeelselt.» Fjuk lausus, et ühelt poolt oleks neil võim sekkuda, mõjutada ja mitte luua sellist olukorda, et oleme sunnitud võtma Euroopast üle reglemendid ja regulatsioonid, mis suurendavad bürokraatiat, aga tema hinnangul selles osas midagi ei tehta.

Ta tõi särava tähena näiteks Liisa Pakosta, kes riigikogu Euroopa asjade komisjonis on välja toonud need poliitikud ja ametnikud, kes oleks pidanud seisma selle eest, et nii-öelda regulatsioonid oleks mõistlikud, aga nad pole seda eriti teinud. «Veel enam, meie riigikogu ja valitsus on veel vinti peale keeranud. Me vohame kallis, luksuslikus bürokraatias, mis neelab meie raha ja eelarvet,» nentis Fjuk.

Ruussaar nõustus, et bürokraatia on probleem ja seda seetõttu, et Euroopa Liit on suur. Ta tõi sisse liidu laienemise teema, küsides, kas ja milline saab see 5 aasta jooksul olema ning mida tähendab laienemine praegustele liikmesriikidele? «Kui selline suur riik nagu Ukraina tõrjub Venemaa agressiooni ja saab Euroopa Liidu liikmeks, siis kuidas jaguneb Ukraina panus liitu ja kuidas jaguneb Euroopa Liidu panus Ukrainasse?» Ruussaar küsis, kas toetuste süsteem, mis meidki väga palju puudutab, muutub ja kuidas.

Hõbemägi tõi sisse selle, et keegi ei räägi sellest, et oleme eksistentsiaalse kriisi pardal. «Euroopa Liidu piiride taga käib sõda, Poolast on saanud sisuliselt sõjapiirkonnaga piirnev riik ja meiegi oleme sõjapiirkonnaga piirnev riik, kui arvestame seda, et meie segaseks läinud naaberriik Venemaa on asunud sõda pidama ja me oleme seotud riigiga, mis peab sõda,» arutles ta, öeldes, et julgeolek ei ole abstraktne, vaid konkreetne ja arusaadav asi.

«Kas meil on näiteks 1,6 miljardit selleks, et osta endale laskemoona. Meie jaoks on julgeolek muutunud väga selgeks ja konkreetseks,» toonistas Hõbemägi ja lausus, et kui Euroopa Liidu kontekstis rääkida julgeolekust, siis selle garantii on ikkagi NATO. «Euroopa Liidu julgeolek peegeldab suurte riikide kaudu – Saksamaa, Prantsusmaa ja üha rohkem Poola kaudu.» 

Euroopa Liidu ümberkorraldamisest rääkides tõi ta välja järgmised küsimused. «Üks on see, et kuidas Euroopa Liit suudaks ennast niimoodi kokku võtta, et ta suudab mobiliseerida oma relvatööstuse nii, et see ei jää üksikute liikmesriikide taha kinni.» Teiseks nimetas ta probleemi, et mida teha nende liikmetega, kes mängivad kokku Putiniga ja blokeerivad kümnete miljardite toetuse andmist Ukrainale.

Ignar Fjuki sõnutsi on see osa nii-öelda tuleviku-Euroopa diskussioonist ja sellest, et mida europarlament peab tegema, et tulevikus saaks blokeerida sellist tegutsemist. Fjuk tõi näitena ka ÜRO, kus julgeolekunõukogus istub sõjard, kes blokeerib oma vetoga erinevaid ettevõtmisi. «See muutus, mida me julgeoleku aspektist Euroopa Liidus ootame, peaks tõsiselt reformima senist arusaama, et ka Eestit kaitseb hädas NATO. Me võime küll kavandada omale eelarvesse tohutuid summasid, aga minu kujutluses peaks Euroopa Liit ennast reformima selliselt, et tasapisi kujuneks temast nii-öelda Euroopa NATO.» Fjuk lisas, et kõik see, mis puudutab sõjamoona tootmist, kiirreageerimist, peaks olema kohapeal, et mitte ainult loota Saksamaale, Prantsusmaale või Itaaliale.

Ruussaar nentis, et on väga keeruline luua NATOga paralleelset NATOt. «Seda ei tohigi teha. Euroopa Liidu roll julgeoleku tagamisel peaks ikkagi olema majanduse ühtlustamine, ka piirikontroll, ja Ukraina abistamises võiks olla üksmeel.» Ajakirjanik oli seda meelt, et pealtnäha lihtsates, aga tegelikult keerulistes asjades võiks ju kokku leppida. «Euroopa Parlament võiks otsustada ära kasvõi hääletusmehhanismi muutumise või muutmise liidu ülemkogul. Ei pea olema absoluutne poolthääl.»

Hõbemägi rääkis, et möödunud nädalal oli tal võimalus kohtuda Euroopa Parlamendi kommunikatsioonidirektoriga, kellega arutleti ka selle üle, et mis on kõige olulisemad ja suuremad muutused, mis pärast europarlamendi valimisi tulevad.

«Tegelikult ei oskagi keegi seda prognoosida – ajad on erilised. Kõige olulisem küsimus, mis Euroopa Parlamendi puhul praegu on ja millele vastust ei ole, on see, kuidas formeeruvad sinna paremradikaalid.» Ta lisas, et paljudes riikides nende jõud suureneb ja Eestist europarlamenti saadetavate saadikute jaoks on need suured protsessid väljaspool nende kontrolli. «Me istume siin kausi serval ja lükkame pähklikoorekese tormisele merele. Minge lapsed, sõitke sinna ja vaadake, kas saate midagi teha. Aga tegelikult olen ma selles osas täiesti pessimistlik,» tähendas Hõbemägi.

Fjuk küsis seepeale, et mis siis tegelikult muutub, kui parempoolsete jõud suureneb. «See on ju reaktsioon sellele, mis Euroopa Liidu liikmesriikides on toimunud. Aastakümneid ei ole osatud migratsiooni juhtida ja sellega toime tulla,» tähendas ta ja lisas, et meie seitsmest saadikust ei sõltu kokkuvõttes midagi, kui migrantidest tekivad äärmuslased, keda ei saa kontrollida. Ruussaar möönis, et ka seitsmesajast ei sõltuks, sest see on kõigi riikide siseriiklik probleem.

Hõbemägi arutles Euroopa Liidu laienemise teemal ja Ukrainale tehtavate möönduste osas. «Erakordselt oluline asi, millest peetakse kinni, on see, et ei tehta erandeid liitumise kiiruses, järjekorras, tingimustes, sest sellest sõltub Euroopa Liidu usaldusväärsus. Kui on mingisugune idee, millega Euroopa Liit kohe ja kiiresti põhja lasta, siis on see, et avame piirid ja võtame Ukraina vastu, mis on ühtepidi sõjas, aga hoolimata sellest on neil meeletu põllumajanduslik ja ka tööstuslik võime.» Hõbemägi tõi paralleele Türgiga, kes esitas sooviavalduse Euroopa Liiduga liitumiseks 1960. aastal, aga 65 aastat hiljem, kuigi Türgi on lükatud euroopalikule teele, keegi neid vastu võtta ei ole tahtnud. «Kui tahame vaadata, kuidas käib lollimängimine maailma mastaabis, siis võime vaadata seda, kuidas Türgit võetakse Euroopa Liitu vastu,» ütles Hõbemägi ja Ruussaar lisas, et Türgi sisepoliitikas pole liitumine praegu ka teema.

«Keskpäevatunnis» räägiti ka Züleyxa Izmailovast, kelle otsustas Eesti 200 juhatus arvata erakonnast välja, sest ta on korduvalt rikkunud erakonna põhikirjas sätestatud põhimõtteid.

«Mind paneb imestama, et Eesti 200 on mõne avaliku arvamuse uuringu põhjal langenud allapoole valimiskünnist. Kas nüüd on õige aeg visata parlamendi fraktsioonist mõni liige välja? Mida sellega õieti parandatakse? Kas sellega parandatakse sisemist rahulolu fraktsiooni sees või ühiskondlikku arvamust? Seda see kindlasti ei tee. Mis mõtted üldse inimestel peas on, kes selliseid asju teevad?» küsis Hõbemägi.

Ruussaar ütles, et see on iga erakonna, organisatsiooni juhtide või enamuse otsustada, keda enda hulgas hoida ja keda mitte. «Eesti poliitikas pole see midagi erilist, erakondadest ikka inimesi lahkub ja visatakse sealt välja,» sõnas ta ja tõi näiteid erinevatest erakondadest. «Kõigi õigus on valida endale erakonda, sinna kuuluda, selle erakonnaga vaielda. Iseasi, kas seda teha nüüd tõepoolest suurelt ajakirjanduse vahendusel või siis teha seda kusagil partei tagatubades.»

Fjuk, kes on ka poliitikuleiba söönud, ütles, et erakondadel on riigi rahaline tugi, neil on õigus konkureerida võimule ja siis seda võimu teostada. «Seetõttu peaks see olema üks paganlikult avalik asi. See ei saa olla tagatubade seltskonna või mingi perekonna asi ühe erakonna suhtes, aga kui on tagatuba, siis see on ka omamoodi perekond,» arutles ta. Fjuk kuulutas, et võib juhtuda nii, et järgmise riigikogu valimistel Eesti 200 künnist ei ületa. «Nad teevad kõik selleks, et see nii juhtub,» tähendas ta.

Saates räägiti ka terviseminister Riina Sikkuti võitlusest rahva liigse alkoholitarbimise kohta.

Kuula pikemalt «Keskpäevatunnist».