80 AASTAT TAGASI ⟩ 1944. aasta mais algas eesti poiste värbamine lennuväe abiteenistusse (1)

Esialgu oli abiteenistus vabatahtlik, kuid sundvärbamine algas juba 15. veebruaril 1943 ning teenistus pidi hõlmama aastakäike 1926 ja 1927. Tütarlastele seda kohustuslikuks ei tehtud, küll võisid nad alates 17. eluaastast asuda abiteenistusse vabatahtlikult ja nende rakendamine pidi toimuma eelkõige sideteenistuses.

Nagu mitmed muudki algselt riigisakslastele mõeldud aktsioonid, laienes ka lennuväe abiteenistus hiljem okupeeritud aladele. 31. märtsil 1944 sõlmisid Saksamaa idaalade riigiminister Alfred Rosenberg, SS-riigifüürer Heinrich Himmler, õhujõudude ülemjuhataja Hermann Göring ja Saksa riigi noortejuht Artur Axmann kokkuleppe, mille kohaselt tuli eesti, läti, leedu, vene, ukraina, valgevene ja tatari noorukitele vanuses 15–20 leida rakendus sõjalises abiteenistuses (samasugune nii-öelda kokkulepe naissoost personali värbamiseks sõlmiti sama aasta suvel).

Vabatahtlikud tuli koondada õppelaagrisse ning pärast kolm nädalat kestnud ettevalmistust kuulusid nad üleviimisele sõjalisse abiteenistusse. Selle värbamisaktsiooni läbiviimiseks moodustati Hauptbannführer Siegfried Nickeli juhtimisel vastav büroo, mille üldjuhtimisel alustati värbamiskampaaniatega («Wo bleibst du», «Wir fordern Dich auf, mitzumachen», tõlkes «Kuhu sa jäänud oled», «Kutsume sind kaasa lööma»).

Okupatsioonivõimud jätsid endale võrdlemisi vabad käed värvatute kasutamisel. Seda küll otseselt välja ütlemata kuulusid värvatud noormehed vanusepiiri ületamisel üleandmisele Relva-SSile (kui eestlased ja lätlased välja jätta, keda kutsuti lennuväe abiteenistuslasteks, siis mujal oligi värvatute nimetus SS-abiline ehk SS-Helfer). Vahepeal võis noori värvata ka Riigi Tööteenistus (RAD), kuid vastavalt vajadusele sai abiteenistuslasi saata kõikidesse väeliikidesse ka väljaspool Relva-SSi.

Lennuväe abiteenistusse värbamine Eestis

Eestis toimetas värbamist organisatsioon Eesti Noored, mille tegevuse aluseks olid endiste skautide ja noorkotkaste organisatsiooni põhimõtted, millele lisati mõningaid komponente Hitlerjugendi organisatsiooni ülesehitusest ja tegutsemispõhimõtetest. Nii leidis Eesti Noorte peastaap kõige muu kõrval ka rakendust organiseerimisstaabina algselt noorte rakendamisel põllumajanduslikku abiteenistusse. 1944. aastal laiendati (pool)sunniviisilist värbamist sõjalisse abiteenistusse ja kevadest ka lennuväe abiteenistusse.

Noortest pidi moodustatama eriüksus, kus toimunuks ka väljaõpe. Lennuväe abiteenistuse kestuse lõpptähtajaks arvati 15. november 1944.

Esimene otsene viide tulevasest värbamisest lennuväe abiteenistusse pärineb 1944. aasta veebruarist, kui oli arutlusel noortejuhtidele kaitseteenistuse pikenduse andmine. Vabatahtlike värbamine lennuväe abiteenistusse algas 3. mail, kui Eesti Noorte peastaabi ülem Gustav Kalkun saatis ringkirja noortemalevate juhtidele, milles teatas, et lennuväe abiteenistusse on vaja 3000 poissi ja 200 tüdrukut aastakäikudest 1927 ja 1928. Soovituslik oli saksa keele oskus. Noortest pidi moodustatama eriüksus, kus toimunuks ka väljaõpe. Lennuväe abiteenistuse kestuse lõpptähtajaks arvati 15. november 1944. Koolikohustus säilis ja see pidi vajadusel läbi viidama sõjaväeosa juures.

Tulevaste alljuhtide värbamine algas juba aprillis, kui soovi avaldanud noori värvati «kaitsetubliduse laagrisse» (WE-Lager), mis riigisakslastest noortele oli kohustuslik. Esimene Eesti 108 vabatahtlikust koosnev grupp saadeti Ida-Preisimaale Kocheni lähedale 20. aprillil 1944. Kokku läbis laagri 1944. aasta kevadel/suvel üle 300 noore, kes pärast väljaõpet toodi Eestisse tagasi ja rakendati alljuhtidena värvatute (hiljem ka mobiliseeritute) väljaõppel.

Üksustesse saatmine

30. juunil 1944 kogunesid eesti rahvusest lennuväeabiteenistuse vabatahtlikud Kose laagrisse Tallinna ligidal n-ö vabaõhukooli territooriumil. Kokku tuli 680 noort, kes jaotati nelja kompanii vahel. Alljuhtideks (LwH-Ausbilder) määrati WE-laagri läbinud noored, barakivanemateks keskkooliõpilased, kes mingil määral saksa keelt valdasid, ja kompaniiülemateks eestlastest Relva-SSi allohvitserid.

4. juulil algas riviõpe ja järgmisel päeval jagati välja hallikassinised vormirõivad. Õlakud olid mustad, siniste servadega, peas suusamütsilaadsed peakatted Eesti Noorte märgiga, vööl lennuväe nahkrihm.

8. juulil tehti laager tühjaks. Kompaniiülemad kaasa ei sõitnud ja uuteks ülemateks määrati sakslastest lennuväelased. 1. kompanii saadeti Tallinna Lasnamäe lennuväljale, 2. ja 4. kompanii Kiviõlisse ja 3. kompanii Püssi asulasse. Virumaale õlitööstuse kaitsele saadetud abiteenistuslased jagati väiksemateks gruppideks ja määrati 208. tagavara-õhutõrjepataljoni patareide juurde.

Abiteenistuslasi võis, nii palju kui nad saksa keelest aru said, kasutada teatud piirangutega mõõduaparaatidel, tulejuhtimisseadmetel, side- ja signaalteenistuses ning helgiheitjatel ja kahureil kanoniiridena.

Distsiplinaarselt võis lennuväeabiliste suhtes vastavalt «noorsoo karistamise seadusele» rakendada kuni kolmekuulist (noorte)vanglakaristust.

Toitlustamine toimus sõjaväenormide alusel (välja arvatud tubakas ja alkohol). Riietuse andis väeosa koos õigusega kanda oma noorteorganisatsiooni märki. Abiteenistuslasi ei käsitletud kui sõjaväelasi. Distsiplinaarselt võis lennuväeabiliste suhtes vastavalt «noorsoo karistamise seadusele» rakendada kuni kolmekuulist (noorte)vanglakaristust. Kui see polnud kohaldatav, võis kohtunik karistada lennuväeabilist distsiplinaarkorras või anda üle väeosa ülemale karistamiseks.

Vabatahtlikkuse ja sunni segu

Oma olemuselt oli noorte värbamine lennuväe abiteenistusse, nagu mitmete teistegi aktsioonide puhul, segu vabatahtlikkusest ja sunnist. Vabatahtlikku värbamist saab vaadelda ka üleminekuetapina sunniviisilisele teenistusvormile.

Oma olemuselt oli noorte värbamine lennuväe abiteenistusse, nagu mitmete teistegi aktsioonide puhul, segu vabatahtlikkusest ja sunnist.

17-aastaseks saanud noormeestele oli nagunii kohustuslik omakaitseteenistus. Tööteenistuskohustusest polnud vabad ka noored. Lennuväe abiteenistuse vabatahtliku värbamise ajal oli juba alanud kohustuslik põllumajanduslik abiteenistus, mis aastatel 1943 ja 1944 hõlmas kohustuslikus korras kõiki noori vanuses 14–17. Sellega sulandus 1944. aastal kokku noorte sõjaline abiteenistus, kus säilisid mõned vabatahtlikkuse (õigemini valikuvabaduse) elemendid. 1944. aasta kevadel lisandus veel vabatahtlik lennuväe abiteenistus.

Nagu öeldud, ligi kaks kuud kestnud värbamise tulemuseks oli umbes 700 noort. Ilmselt mängis siin rolli ka noorukite seiklushimu, kuid ka soov pääseda põllutööst või mõnest muust vabatahtlikust/sunniviisilisest teenistusvormist, aga ka koolikohustusest. Arvatavasti nii mõnedki omakaitseteenistuskohuslikud noored üritasid ennetada tulevast mobiliseerimist, astudes vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse. Kuid kuna plaaniks seati 3000 + 200 noore värbamine (tütarlaste värbamist Eestis ei toimunud), oli see Eesti Noorte peastaabi hinnangul läbikukkumine ning käiku läks see, mis oli võimalusena kirjas ka esmastes värbamiskorraldustes ehk 3. augustil 1944 andis Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe määruse «1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumisest».