AITA KAASA ⟩ Lääne-Ukraina väikelinna külastusest sündis toetus­aktsioon (7)

Mehe sõnul noorte huvipuuduse üle kurta ei saa. Nende taseme ja saavutuste üle Ukraina mastaabis tuntakse suisa uhkust: linnast on sirgunud üleriigilistel konkurssidel edukalt osalenud muusikuid, samuti sportlasi, kes saavutanud kaalukaid tulemusi ka rahvusvahelisel tasandil. Üks Starõi Sambiri 15-aastane noormees võitis mullu omavanuste Euroopa meistrikulla jõutõstmises.

«Meil on väga head pedagoogid, juhendajad, treenerid – ja loomulikult tublid ja püüdlikud lapsed,» rääkis Piho ja poetas tagasihoidlikult, et sõjast vintsutatud omavalitsusel pole piisavalt vahendeid, mis võimaldaks lastel riigi piires üritustel osaleda, rääkimata mujale sõitmisest. «Oleme olukorras, kus linnal napib raha, sest tuleb abistada Ukraina relvajõude, et riik suudaks Vene armeega võidelda. Ja mitte pelgalt linnavõim – samamoodi pingutavad ühise eesmärgi nimel kõik lastest vanuriteni,» kõneles Piho. «Samal ajal seisame silmitsi totra olukorraga, nimelt puudub meil võimalus sõidutada noori mujale võistlema ja konkurssidele esinema.»

Ta selgitas, et omavalitsus on püüdnud pikka aega remontida ja hoida sõidukorras 2002. aasta väikebussi Renault Master, kuid selle putitamine on ebaotstarbekas, nõudes ainuüksi remondikuludena aastas 42 000 grivnat (umbes 1000 eurot). Odav lõbu pole ka samaväärse bussi rentimine. «Üks sõit ja nädal aega remontimist,» lausus Piho. «Bussi remondile kuluva raha eest saaks osta inventari, millest on samuti vajaka. Näiteks meie noorteorkester kasutab mitmeid juba omamoodi rariteediks muutunud instrumente, puhkpille, mis valmistatud eelmisel sajandil. Teisisõnu – musitseeritakse sageli pillidega, mida on aastakümneid hoitud või tutvuste kaudu hangitud.»

Et lastel oleks lapsepõlv

Kultuuri- ja spordijuht nentis, et nad on püüdnud anda parima, kuid nii mõne aasta tagune koroonapandeemia kui ka jätkuv sõda sunnivad püksirihma pingutama. «Tahame kõigele vaatamata pakkuda lastele täisväärtuslikku lapsepõlve ja lootust paremale tulevikule, soovime neid suunata, et nad saaksid hakkama, püüaksid oma unistusi ning annaksid kunagi samu väärtusi edasi oma lastele,» kõneles Piho. «Linnas ei leidu perekonda, kus keegi lähedastest pole seotud sõjategevusega. Ma ei saa täpset arvu öelda, aga umbes 70 protsendil leibkondadest viibib kas perepea või mõni teine pereliige rindel.»

Väikebussi soetamise idee võttis konkreetsema ilme, kui ajakirjanikud pöördusid Ants Ermi (70) poole, kes on MTÜ Toeta Ukrainat üks juhte. Riigikogu endine liige abistab ukrainlasi alates 2015. aasta kevadest: vabaühendus on toimetanud riiki humanitaarabi, sh riideid, jalatseid, voodeid ja madratseid, sõdivatele üksustele aga 150 eri sõidukit, sealhulgas sada maasturit, üle 23 kaubiku, kaks kiirabiautot ja järelkärusid ning muud Ermi sõnul «mittetapvat» varustust. Kõike seda tänu annetajatele.

Ka umbes neljandik nende poolt Ukrainasse toimetatud autodest on mehe kinnitusel annetatud, ülejäänud aga soetatud abivalmis inimeste toel. Sageli tuleb toetusraha eest masinaid ka remontida. Erm tõdes praegust olukorda hinnates, et Euroopa on sobilikest sõidukitest sama hästi kui tühjaks ostetud. «Konkurente jagub, sest ega Aafrika-suunaline äri pole seisma jäänud ja Eestist läheb maastureid endiselt ka sinna. Tean täpselt, sest olen «Aafrika autodega» konkureerinud. See on äri,» nentis Erm.

Ka lapsed aitavad riiki

Starõi Sambiri kogukonnale tarviliku Isuzu bussi leidis MTÜ Toeta Ukrainat Randvere üksus ühest Eesti transpordiettevõttest. Sama firma pakkus, et teeb umbes kuraditosin aastat vana 33-kohalise masina sõidukorda. «Otsisin siit ja sealt ning leidsin. See oli hea leid, suur tänu bussiettevõttele. Ei arvanud, et niisugune buss õnnestub saada,» rääkis Erm ja lisas, et konkureerima ta selle pärast ei pidanud. «Vaatasin küll, et väga soodne olnuks osta buss Hiinast, aga neil pole «euro viied» (Euroopa heitenormidele vastavad – M. M.). Muidu saaks sealt päris odavalt.»

Mehe sõnul nõustus MTÜ Toeta Ukrainat osalema Postimehe koostööprojektis, sest millegi sarnasega – ühe konkreetse kogukonna laste huviharidusse panustamisega – pole nad varem kokku puutunud. Ühtlasi aitab see Ermi sõnul tutvustada inimestele pisut rohkem nende vabaühendust. «Loodame, et saame selle bussiraha kokku. Meie põhitoetajad võivad vaadata projektile küll ühtmoodi, aga teine asi on, et Ukraina lapsed, keda aitame, tegelevad ju ka oma riigi abistamisega – punuvad näiteks varjevõrke,» kõneles Erm.

Samamoodi avaldas talle muljet üks hiljutine sõit teise Lääne-Ukraina väikelinna Volodõmõrisse, mis on Volõni oblasti keskus. Nimelt aitavad sealsed tehnikahuvilised noored vabal ajal droone kokku panna ning neid enne rindele saatmist katsetada. «Noored nupumehed on nad kõik, aga see kõige tähtsam nupumees, kes drooni juhtis, oli 15-aastane koolipoiss,» meenutas Erm. «Ukrainas on suur osa elanikkonnast sõjaga nii või teisiti haaratud. Isegi siis, kui nad ei viibi otseselt rindel.»