Vakra riigikogus: mentori ja kloonimise jutt solvas kogu Eestit

Täna leidis aset sündmus, kus neli minu endist erakonnakaaslast lahkus Keskerakonna fraktsioonist. Me oleme jõudnud poliitilise kultuuris sinnamaale, et me oleme aru saanud, et meie omavaheline kaklus Keskerakonnas Eesti ühiskonda edasi ei vii.

Me vajame lahendusi ja oleme ausad, et nõmmelased ja mustamäelased ei valinud mind riigikokku selleks, et ma vaikiks. Aga meie erakonna senine poliitika on olnud selgelt selline, et see kes ei vaiki, visatakse lihtsalt välja.

Teisalt me peame ka ütlema seda, et me ei ole olnud esinduslikud riigikogu usaldusväärsuse tõstmisel, kui me määrame üksteisele mentoreid. Mina valijana tunnistan ausalt, et ma ei valiks ega annaks oma häält kandideerijale, kelle ma olen välja valinud kümnetest kandidaatidest, ja kellele hiljem määratakse mentor. Ma arvan, et see on samm, millega me naeruvääristame mitte ainult ennast, vaid kõiki 101 parlamendiliiget. See on vale ja sellised nalju Eesti poliitika kõrgliigas ei tohiks endale lubada.

Kui keegi otsustab teha teistsuguseid valikuid, siis rääkida poliitikute, minu hea pinginaabri (Deniss Boroditš - toim.) või kellegi teise kloonimisest, siis ka see on jutt, mille üle me peaksime mõtlema, kas me peaksime sellist juttu Eesti ühiskonnas rääkima.

Tundub tervikuna, et sellistel hetkedel see ei ole see ainult ühe erakonna, riigikogu vaid üleüldse Eesti riigi küsimus. See, kuidas paistab välja parlament, on tihti Eesti ühiskonna nägu.

Me oleme siin saalis Eesti rahva nägu ja me ei tohiks seda unustada homme, ülehomme ega kümne aasta pärast.