Turvafirma: jalgrattavargused näitavad taas tõusutrendi

Ainuüksi 25. aprillil viisid vargad Tartu tänavatelt ära kaks jalgratast: Siili tänava rattaparklast varastati 1000-eurone Scotti jalgratas ja Tulbi tänavalt 450-eurone Merida jalgratas.

2. mail sai politsei teate, et Lasnamäel varastati Linnamäe teelt Cube Acidi 1350-eurone jalgratas. Vargused näitavad sedagi, et ratta- ja majalukud vargaid ei takista. G4S-i turvaeksperdi Tarmo Pärjala sõnul eeldatakse ekslikult, et rattavarguste probleem puudutab jalgrattaomanikke.

«Nii see paraku pole. Fakt on see, et rattavargad ei varasta ainult rattaid, vaid kui nad näiteks trepikotta pääsevad, siis haaravad loomulikult kaasa kõike, mida leiavad,» märkis Pärjala.

G4S-i sõnul seisavad jalgrattad kortermajade ja poodide ees vahel suisa lukustamata. Päti jaoks on see lihtne saak, kuna parimal juhul pole vaja teha muud, kui sadulasse hüpata. Halvimal juhul tuleb tangidega pisut tööd teha. Pärjala sõnul pole aga ka eramaja aias seina najal seisev jalgratas varguse eest rohkem kaitstud.

«Kõik väärtuslik tuleb alati panna kinnisesse ruumi, silme alt ära,» toonitas ta.

Nii jalgrattad kui ka näiteks grillid tuleb pärast kasutamist viia hoonesse, millel on turvasüsteem – vaid nii on omanik teinud oma vara kaitsmiseks kõik endast oleneva.

«Rattaid tuleks hoida ikka panipaikades, kuhu saab lihtsalt paigaldada tehnilise valve ehk liikumisandurid, magnetandurid või muu seesuguse,» selgitas Pärjala.

Kui panipaika pole, siis on võimalus jätta velo maja ette ja loota parimat või tassida seda iga päev näiteks viiendalt korruselt üles-alla. Jalgrataste ja muu träni hoidmine kortermaja trepikodades on vastuolus tuleohutusnõuetega.

Rattanagi OÜ tõi rattavarguste kaitseks turule rattamajad, mille on kasutusele võtnud juba kümned korteriühistud. Pärjala sõnul on see hea lahendus, kuna pätil on rattamajja palju keerulisem pääseda, kusjuures tema tegutsemist võivad märgata kümned, kui mitte sajad silmapaarid. Rattanagi asutaja Märt Randoja kinnitusel saab rattamajale paigaldada liikumisanduriga valgustuse ja siis jääb sealne tegevus eriti hästi silma.

«Lisaturvalisuse tagamiseks soovitan lukustatud rattamajas oleva ratta ka lukuga kinni panna,» toonitas ta ja soovitas jalgratta hoiustamise teema korteriühistuga julgelt jutuks võtta.

«Enamasti ongi initsiatiiv tulnud just majaelanike poolt, peale mida on hakanud ühistu rattamaja paigaldamiseks omapoolseid samme tegema,» rääkis Randoja.

Kuna rattahuvilised ei moodusta üldjuhul kortermaja elanike seas enamust, jääb rattamaja mõte kahjuks sageli katki. Probleemi lahendamiseks pakkus Randoja välja, et rattamajaga seotud kulud võiksid jääda vaid nende kanda, kes sellest kasu saavad – seega rattaomanikele.

«Kindlasti on abiks isegi tagasihoidlik rattamaja kohatasu, näiteks viis eurot,» jagab Randoja veel mõtteid. "See katab suures osas kas laenumakse või võimaldab tagastada remondifondi auk ja tekib ka fond, mille abil vajadusel rattamajale uus värvikiht peale kanda."

Randoja nentis, et Eestis räägitakse alailma ühistranspordi või jalgratta eelistamisest autosõidule, kuid selle saavutamiseks pole veel häid tingimusi.

«Kui elan maal ja bussipeatus asub mu kodust rohkem kui kahe kilomeetri kaugusel, siis seda bussipeatust ju minu jaoks ei eksisteeri. Ma ei saa sinna rattaga sõita, sest seda pole kuhugi panna,» tõi Randoja näite.

Taoline probleem oli näiteks Läänemaal Taebla kandis, kuhu Rattanagi paigaldas oma kulude ja kirjadega rattamaja. Nüüd saavad inimesed isgi naaberküladest sõita rattaga bussipeatusesse, jätta velo turvaliselt rattamajja ja õhtul rattaga tagasi koju sõita.

Pärjala ja Randoja usuvad, et palju rohkem eestlasi eelistaksid igapäevasõite teha jalgrattaga, kui tingimused on soodsad. Rattamaja lihtsustab otsust, kas teha poetiir autoga või nautida hoopis kevadist ilma jalgratta seljas.