EUROSAADIK ⟩ Raske «rebaseaja» järel sai Terrasest kaitseteemade prohvet (2)

Pärast Brexitit Eestile eraldatud seitsmes saadikukoht sai Terrasele 2020. aasta 2. veebruaril ehk rohkem kui pool aastat pärast seda, kui ülejäänud kuus olid juba Brüsseli ja Strasbourgi vahet pendeldada jõudnud. Ehk nagu Terras ise ütleb: ta hüppas lendavale lennukile.

«Oli üks Strasbourgi istung, kus ma tõesti üldse ei saanud aru, mis seal toimus,» meenutab Terras. «Orienteerumine, kuidas asjad käivad, selleni välja, et ei leia isegi oma kabinetti üles, oli ikka üsna raske.»

Ja siis järgnes kohe juba maailma sulgemine koroonaviiruse hirmus, millest täielikult toibuti rohkem kui aasta hiljem.

«Praegu ma ütlen veendunult, et seal organisatsioonis toimuvad asjad omavaheliste suhete pinnal, selle pealt, et sa tunned inimesi. Sa ei suuda igal pool kaasa rääkida. Kui sa tead, kes mis asja ajab, saad sa nende kaudu mingeid Eestile olulisi asju läbi suruda,» leiab Terras,

Teiseks avastas ta, et europarlamendis käib olelusvõitlus ka selle peale, et saaks tööd teha: «Ma ei kujutanud ette, kui keeruline on seal võidelda endale mingit tegemist kätte. Selleks, et mingisugust raportit kirjutada või isegi tavaliselt sõna saada, pead sa kogu aeg küünarnukkidega rabelema.»

«Neid, kes seda teha tahavad on palju. Minu grupp – mingil hetkel oli seal üle 180 liikme – kõik tahavad ju sõna saada, midagi teha,» kirjeldab ta.

Üliõpilaskorporatsiooni Sakala vilistlasest Terras võrdleb väikeriigist pärit väikse erakonna saadiku esimest aastat europarlamendis rebaseeluga üliõpilasorganisatsioonis.

Temast sai Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni (ITRE) liige. «Aga ega seal ju ka ei lasta «noori» ligi päristeemadele,» meenutab isamaalane oma esimesi eurosaadikusamme. «Seal jaotatakse need nende vahel, kes on seal 20 aastat olnud ning pärit Saksamaalt, Austriast või Itaaliast.»

Rebasepõlve tuli Terrasel pidada vaatamata asjaolule, et ta oli mitte just väga ammu enne europarlamenti saabumist veel kaitseväe juhataja. «Mõned lõunamaalased ja idaeurooplased kutsuvad, jah, härra kindraliks, aga ega sellest palju kasu ei olnud,» tõdeb ta.

«See on üks koht, kus mingit rolli ei mängi, kas sa oled enne olnud kusagil tähtsal kohal. Välja arvatud, kui sa oled olnud Euroopa Komisjonis, siis sind teatakse ja siis parlamendis 20 aastat olnud liikmed respekteerivad sind seetõttu, et sa oled olnud n-ö vastaspoolel,» arvab Terras.

Huvi ja austus Terrase teadmiste vastu kasvas aga järsult, koroonakriisi loojangul tärkas uus ja siiani kestev suur mure: Venemaa laiaulatuslik agressioon Ukrainas.

«Minu positsioon grupis tõusis päris oluliselt veebruaris 2022. Kuna ma oktoobris 2021 ütlesin grupi koosolekul, et, sõbrad, te arutate siin mingeid triviaalseid probleeme, aga meil on tulemas sõda Euroopasse ja me sellega üldse ei tegele. Esialgu nad arvasid, et ma olen vaimuhaige,» tunnistab Terras.

«Siis ma käisin jaanuaris Manfred Weberi juures. Ütlesin, et sõda algab. Joonistasin pastakaga paberile kaardi, kuidas see sõda algab. Ja et 20. veebruaril algab sõda,» meenutab Terras. Too isejoonistatud kaart on tal siiani alles.

«Veensin Manfredit, et ta peab tulema EPP delegatsiooniga 20. veebruariks Kiievisse. Neil olid lennukipiletid ära võetud. Mina olin 19. veebruaril Donbassis, Donetskis, Vuhledaris, vaatasin kaevikust venelastele silma,» jätkab Terras. «Aga, kui ma 20. veebruari sealt tagasi jõudsin, olid Lufthansa lennud katkestatud ja delegatsioon lendas [Leedu endise kaitseministri ja Isamaa eurosaadiku] Rasa Jukneviciene ja Manfrediga Leetu. Mina sain tulema viimase lennuga.»

Lisaks Põhjala ja Balti kolleegidele, kellega tegutsetakse käsikäes selleks, et omada fraktsioonis mingitki mõju suuremate riikide suuremate parteide seas, suhtleb Terras veel rohkem ka sakslastest fraktsioonikaaslastega.

«Minu mandaadi esimeses pooles olid poliitiliselt sarnasema mõtteviisiga Prantsuse vabariiklased – Arnaud Danjean ja François-Xavier Bellamy. Aga, kui sõda algas, läksid meie suusad natuke risti, sest prantslastel on ikka veres, et venelast ei tohi sõimata ja nendega tuleb rääkida. Ma ei ole kindel, kas nad mõtlevad nii või teevad seda seetõttu, et nii on kombeks või vaja,» arutleb Terras. «Meie grupi sakslased olid juba enne selgelt õige poole peal.»

Juhul, kui järgmises europarlamendi koosseisus peaks tekkima kaitsekomisjon (praegu on see valdkond vaid allkomisjoni staatuses) ja Terras osutuma tagasi valituks, kaaluks ta enda sõnul kindlasti sinna liikmeks minemist. Või tagasi ITREsse. «Küsimus on, kuhu kaitsetööstuse teema kukub,» selgitas ta.

«Ma arvan, et võtaksin kohe ette selle, et saada endale ametikoht, millel päris sisuline mõte on. Kaitsekomisjoni võiksin minna ja püüda seal funktsionääriks saada,» pakub ta.

Terrase sõnul on kõige tähtsamad kohad europarlamendi struktuuris tegelikult koordinaatorite omad. Need annavad võimaluse erinevates poliitikavaldkondades terve grupi positsiooni kujundada. Selle koha saamist peab ta aga üsna lootusetuks, sest suurte riikide suuremad delegatsioonid napsavad need tõenäoliselt endale.

Vastuseks küsimusele, kuidas peaks valija aru saama, kes eurosaadikutest teeb tööd ja kes mitte, väljendab Terras veendumust, et kõik teevad. «Ma arvan, et see on isegi välistatud, et keegi läheb sinna niisama nina puurima ja lakke vaatama. Igaühel on mingid omad huvid, mõni teeb üht asja, mõni teist,» usub ta. «Mida kauem sa seal olnud oled, seda lihtsam on tööd teha. Kui sa tunned kõiki ja kõik ütlevad koridoris vastu tulles tere, siis on lihtsam asju ajada.»

Kuigi Ukrainat ja Euroopa kaitset puudutavad sõnavõtud olid Terrase töös ilmselt efektseimad, võttis temalt kõvasti väljapoole nähtamatuid töötunde digitaalse identiteedi variraportööri roll.

«Seal ikka istuti üle saja tunni koos ja arutati, vaieldi iga sõna, iga koma. Tulemus ei ole võib-olla ideaalne, aga vastu ta võeti ja 2025. aastast hakkab kehtima n-ö digirahakott, kuhu inimesed saavad panna sisse oma ülikoolidiplomid ja muu ning ka tuleb üle Euroopa turvalise digiallkirja andmine,» märgib Terras.