EUROSAADIK ⟩ Aserite vihane reaktsioon sundis Kaljuranda Metsolalt kaitset paluma (10)

Eesti endise välisministri ja suursaadiku silmapaistvaim roll lõpetavas Euroopa Parlamendis on olla ELi-Armeenia parlamentaarse partnerluskomitee, ELi-Aserbaidžaani parlamentaarse koostöökomisjoni ja ELi-Gruusia parlamentaarse assotsieerimiskomitee delegatsiooni esimees. Seal tema suusad aseritega risti läksidki.

«Minu vastu algatati Bakuus korralik laimukampaania,» meenutab Kaljurand. Põhiliselt süüdistasid aserid Kaljuranda selles, et ta on ära ostetud ja seetõttu räägib neile sobimtut juttu.

Nüüd suudab Eesti saadik seda meenutades isegi nalja heita. «Alguses nad rääkisid, et ma saan raha armeenlastelt, aga siis vaatasid, et Armeenia on ikka liiga vaene riik, siis tuli jutt, et ma olen Putini palgal, venelaste poolt ära ostetud, samamoodi korrumpeerunud nagu Eva Kaili, kes võttis raha Katarilt,» kirjeldab ta.

Mingil hetkel see aga enam naljakas ei olnud. Siis, kui kõlama hakkasid ähvardused: «Proovi sa ainult Aserbaidžaani tulla, me tapame su ära.»

«See kampaania läks nii hulluks, et europarlamendi president Roberta Metsola kirjutas Aserbaidžaani parlamendi presidendile, et lõpetage see ära,» ütleb Kaljurand. «Ma ise leian, et see on Aserbaidžaani diplomaatia väga suur läbikukkumine.»

Kaljurand usub, et teatud mõttes näitas aserite tuline reaktsioon ka seda, et Euroopa Parlament pole sugugi nii mõjutu kui mõned skeptikud väidavad.

«Võib ju ilkuda nende resolutsioonide üle, et kaua me avaldame järjest suuremat pahameelt, aga ma näen näiteks Lõuna-Kaukaasia delegatsioonide pealt, et nad loevad ikka rida-realt – need riigid, mille eest mina vastutan – Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan – kui me ikka resolutsiooni vastu võtame, siis järgmisel päeval on telefon punane,» märgib ta. «See läheb nii korda, neis riikides võetakse need resolutsioonid tükkideks lause-lause haaval.»

Kaljurand toob välja ka selle, kuidas Euroopa Parlament esindab neis suhtlustes teistsugust lähenemist kui Euroopa Komisjon või liidunõukogu. «Kui meie ütleme, et see, mida me Aserbaidžaaniga teeme, peab olema tingimuslik ja sõltuma sellest, mida nad teevad inimõigustes ja teistes sarnastes valdkondades, siis komisjon nimetab neid oma majanduspartneriks, [Euroopa Ülemkogu eesistuja] Charles Michel õnnitleb İlham Əliyevit tagasi valitud saamise puhul,» märgib ta.

«Ma pigem olen nende silmis vaenlane, sest ma mõistsin hukka sõja Mägi-Karabahhis ja leidsin, et see ei olnud õigustatud – ei esimene ega teine sõda, sellega põhjustati nii palju kannatusi. Kui ikka riik visatakse välja Euroopa Nõukogust nagu Venemaa ja Valgevene, siis ju nad ikka teevad midagi valesti,» arvab Kaljurand.

Venemaa on europarlamendi vastu ilmutanud ebatervet huvi määral, kus nüüdseks on kehtestatud karmid reeglid ja Moskva diplomaatidele sissepääs nende hoonetesse lihtsalt keelatud.

«Aga lolluse rääkimine ei ole keelatud. Kui sa kuulad vahepeal, siis mõned saadikud siin on Kremli ja Putini hääletorud. Aga – jällegi – see on demokraatia,» tõdeb Kaljurand, lisades, et sellist hääletoru-tööd näeb vasak- ja paremäärmuslaste poolt üsna võrdselt.

Ka Sotsialistide ja Demokraatide (S&D) fraktsioonis on näidatud statistikat, mis prognoosib parempoolsete võidukäiku järgmises europarlamendis. Kaljurand näikse seda võtvat rahulikult.

«Euroopa Rahvapartei (EPP) suure tõenäosusega jääb sama suureks nagu ta on. Meie jääme suure tõenäosusega sama suureks nagu me oleme, võib-olla kaotame mõned kohad,» kirjeldab ta. «Oluliselt kaotab Uuenev Euroopa, Emmanuel Macroni prantslased, kes selles grupis on ju praegu ülekaalukalt võimul, kaotavad Le Penile.»

«Ja rohelised kaotavad, sest Saksa rohelised kaotavad parempoolsetele. Sealt lähevad ära ikka mõned kümned kohad. Ja suure tõenäosusega need liiguvad parempoolsetele,» jätkab Kaljurand. «Praegune kesktelg – EPP, sotsid, rohelised, liberaalid – jääb ka siis enamusse. Aga kui ma vaatan viimaseid hääletusi ja väljaütlemisi, siis ma näen, et ka EPP tahab palju rohkem teha koostööd konservatiivide ja paremäärmuslastega kui varem.»

Omaenese valimistulemuse kohta arvab Kaljurand, et tegelikkus selgub, kui valimishommikul on hääled loetud.

«Ma olen olnud mõnel valimispeol, kus inimesed nutavad, ja seal ollakse ikka tõesti kurvad. Kui sa oled väljas, jagad pastakaid, suhtled, on enamus inimesi sinuga viisakad. Kui ma kuulan vahel, kui palju hääli noored usuvad, et nad saavad, siis ma tahaks öelda, et tõmba üks null maha või jaga see nelja või viiega. See, mis sulle öeldakse, ei ole tegelikkus,» tõdeb Kaljurand.

Ta ei varja, et tundis 2019. aastal esimest korda riigikokku ja seejärel peatselt ka europarlamenti kandideerides hirmu. «Ma ei teadnud, mida sellest oodata, eriti, kui avaliku arvamuse küsitlused olid sotsiaaldemokraatide suhtes nii negatiivsed. Aga kuidagi Eestis valitakse inimesi, keda tuntakse. Ja tõesti valitakse endisi välisministreid,» märgib ta.

Oma esimesest tulekust europarlamenti mäletab Kaljurand ka seda, milline heitlus läks sotside fraktsioonis üsna kohe pärast uue koosseisu selgumist lahti oluliste positsioonide pärast.

«Kes saab kuhu komisjoni, komisjoni esimeheks, aseesimeheks, kolmandaks, neljandaks aseesimeheks. Siis tulid delegatsioonid suhtlemiseks teiste riikidega,» loetleb ta. «See kohtade jagamine käis kindlasti oma detsembri lõpuni välja.»

Naiste õiguste ehk FEMM komisjoni asendusliikmest Kaljurand ei salga ka, et vaatamata soolise ja geograafilise täpsuse põhimõtete tähtsustamisele sattusid sotside poolt lõpuks kõige kõrgematele kohtadele ikkagi kesk- ja vanemaealised mehed.

Iseloomustamaks, kuidas käis näiteks itaallase David Sassoli sotside poolt mandaadi esimeseks pooleks europarlamendi presidendiks valimine, lööb Kaljurand sõrmega nipsu ja lisab: «Demokraatiast oli asi kaugel.»

Provotseeriva küsimuse peale, et enamikku tänaseni tegutsevatest kommunistlikest parteidest paistavadki juhtivat ennekõike vanemaealised mehed, arvab Kaljurand, et ei paneks sotse kommunistidega samale pulgale.

«Näiteks S&D grupi juht on naine [hispaanlanna Iratxe García Pérez]. Kui vaadata bürood, siis seal on naised-mehed pooleks. Võib-olla see eelmine kord oli lihtsalt halb õnn,» avaldab ta lootust.

«[Endine Euroopa Komisjoni esimene asepresident Frans] Timmermans, [ELi kõrge esindaja Josep] Borrell, Sassoli – kuidagi juhtus, jah, et kolm keskealist meest ja kõik Lääne- ja Lõuna-Euroopast,» tõdeb ta. «Eks ole räägitud ka, kas sotside seas oleks võimalik, et Malta naine saab Euroopa Parlamendi presidendiks (Roberta Metsola on EPP erakonna liige, E.K). Ma ei tea.»

«Ikkagi ootaksin veel selle korra ära ega hakkaks veel järeldusi tegema. Ma näen, kuidas komisjonides ja komiteedes jagatakse kohti ja seal ikka tõesti järgitakse võrdõiguslikkuse ja tasakaalu, ei arvestata isegi neid punkte,» lisab Kaljurand. «Aga ma olen ka mõelnud, et oleks meil vinge naiskandidaat. Oleks Sanna Marin täna poliitikas. Vaieldamatult oleks ta sotside esikandidaat. Nüüd on meil esikandidaat jälle keskealine meesterahvas.»

Kuigi Kaljurannal õnnestus viie aasta jooksul olla kolme raporti raportöör ja seitsme variraportöör, kahtleb ta, kas see puhtalt numbrin koos sõnavõttude hulga lugemisega oleks hea mõõdik. «Mõnda raportit võid sa teha kuude kaupa, mõne teevad sul assistendid ära kümne minutiga,» kõrvutab ta.

Üldiselt arvab Kaljurand, et Euroopa Parlament on koht, kus töö tegemine on suuresti südametunnistuse ja eetika küsimus. «Sa võid siin teha täpselt nii palju, kui sa tahad, ja täpselt nii vähe, kui sa tahad. Kui ma vaatan ka mõnda inimest oma fraktsioonis, siis ma ei ole kindel, kas ma olen teda koosolekutel näinud,» tunnistab ta.