Inimõiguste keskuse juristid nõustasid mullu ligi 1200 inimest

Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja sellele järgnenud pagulaskriisi on inimõiguste keskuse juristide töö olnud pingelisem ja kriitilisema tähtsusega kui kunagi varem. Nad nõustavad ja esindavad Eestilt varjupaika taotlevaid inimesi erinevates asutustes, muuhulgas ka kohtus, selgitavad neile õigusi ja kohustusi ning aitavad otsida ja esitada tõendeid, mis põhjendaksid seda, miks varjupaika vaja on.

"Veel tegeleme perekondade taasühinemisega. Tihti suudab ainult üks pereliige päritoluriigist põgeneda, teised jäävad maha. Kui inimesel on õigus pere enda juurde kutsuda, siis püüame teda aidata," rääkis Ponomarjova inimõiguste keskuse nädalakirjas avaldatud usutluses. "Kokkuvõtlikult võib öelda, et meie töö on seista hea selle eest, et inimesed, kes kaitset vajavad, seda ka saaksid, ja need, kes seda ei vaja, saadetaks võimalikult kiiresti ja väärikalt kodumaale tagasi."

Kõigele eelnevale lisanduvad nõustamised kinnipidamiskeskuses, kuhu paigutab riik need rahvusvahelise kaitse taotlejad, kelle puhul peetakse võimalikuks mingit ohtu. Lisaks tuleb inimõiguste keskusel ÜRO pagulasameti partnerina käia vaatlemas Eesti piiripunkte ja majutuskeskusi. Nimelt peab kaitset vajavatel inimestel olema ligipääs varjupaigasüsteemile ehk reaalne võimalus kaitsetaotlus esitada.

Vaarmanni sõnul tuleb monitooringu käigus suhelda piirivalvega, uurida piiril valitsevat olukorda ja rahvusvahelise kaitse taotlemise tingimusi, vaadata üle taotlejate ooteruum ja ülalpidamise tingimused.

Lisaks ukrainlastele jõuab Eestisse kõige rohkem taotlejaid Venemaalt – tavaliselt on tegemist poliitiliselt aktiivsete, režiimi vastu välja astunud inimestega, kelle osas juba käib või tõenäoliselt algatatakse poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetlus.

"Nad jätavad maha oma pere, kodu, isiklikud asjad ja kogu senise elu. Ees ootab teadmatus võõrsil. Kui Eesti riik otsustab inimesele varjupaika anda, alustab ta oma elu sisuliselt nullist. Ma ei sooviks sellist olukorda mitte kellelegi," ütles Ponomarjova.

"Enamikku lugudest läbib punase joonena hirm. Hirm enda ja oma lähedaste elu, tervise ja heaolu pärast," tunnistas Vaarmann. "Pagulaseks saamine on äärmiselt keeruline otsus, mis nõuab nii füüsilisi kui ka moraalseid pingutusi. Politsei- ja piirivalveameti menetlus kestab kuni kuus kuud, mille jooksul saab riik taotleja kohta sisuliselt kõik teada. Inimene peab vaimselt tugev olema, et seda läbi teha. Aga muidugi tuleb ette ka seiklusliku iseloomuga lugusid ja majandusliku kasu otsimist."

Ponomarjova sõnul on pagulane põhimõtteliselt tavaline inimene, kes on sattunud ebatavalisse olukorda, ja vajab täpselt samasuguseid asju nagu teisedki: võimalust elada turvalist elu, vabalt oma mõtteid väljendada, usku järgida või lihtsalt olla see, kes ta on.

"Kui kõik on enam-vähem hästi, muutub inimõiguste kaitse sageli teisejärguliseks või millekski, millega justkui ei pea tegelema. Aga tegelikult tuleb endale kogu aeg meelde tuletada, kuidas mõned demokraatlikud riigid on muutunud autoritaarseks ja kui kiiresti see võib käia," hoiatas Ponomarjova.

Tema sõnul on pagulasi nõustades juristil kõige raskem ise terveks jääda. Ei ole lihtne kuulata päevast päeva lugusid, mis on täis vägivalda ja kurbust.

"Meie juurde jõuavad piinamise ja inimkaubanduse ohvrid, inimesed, keda on pekstud, kelle sugulased tapetud," loetles Ponomarjova.

Rahvusvahelist kaitset ei anta alatiseks ning kui kolme aasta jooksul on olukord päritoluriigis stabiilselt paremaks muutunud ja inimene kaitset enam ei vaja, siis seda ka ei pikendata. Ponomarjova kinnitusel pole pagulase jaoks enamasti oluline, kas ta taotleb kaitset Eestis, Soomes, Lätis või kusagil mujal – mis loeb, on turvatunne.

"Rahvusvahelise kaitse taotleja ei saa vabalt valida riiki, kus ta kaitset taotleb – välja arvatud Ukraina kodanikud, kelle kohta kehtib praegu erimenetlus. Tavaliselt esitab inimene taotluse esimeses turvalises riigis ja kui selleks juhtub olema Eesti, siis nii on," selgitas Ponomarjova.