80 AASTAT TAGASI ⟩ Punaarmee tungib taas Eestisse (1)

Operatsioon jagunes omakorda mitmeks löögisuunaks, millest Eestit puudutas Kingisepa-Gdovi pealetungioperatsioon veebruaris. Leningradi rinde 42. armee suunas pärast Narva jõeni jõudmist oma pealöögi piki Peipsi idakallast. 4. veebruaril vallutati Gdov ja veebruari keskel tehti dessant üle Lämmijärve Lõuna-Eestisse.

Punaarmeel oleks Narva rindest läbi murdmine võimaldanud kiiret edasitungi piki rannikut Tallinna poole ning õnnestumise korral sundinuks see paremal juhul sakslased Eestisse kottijäämise ohu eest välja taganema. Kindlasti aga võimaldanuks Soome lahe idasoppi suletud Balti laevastikule väljapääsu Läänemerele.

Soome lahe lõunaranniku hõivamine oleks arvatavasti kiirendanud ka Soome väljumist sõjast.

Punaarmee vaatenurgast oli suhteliselt lühike rindelõik omamoodi pudelikael üsna keerulistes looduslikes tingimustes, kus suur ülekaal rasketehnikas ei pääsenud maksvusele. Laial rindel läbimurre Narva jõel oli võimalik ainult talvel, kui Peipsi järv oli jäätunud ning mingil määral kandsid ka sealsed suured sood ja rabad. Teid oli piirkonnas napilt.

Kaitse korraldamine Narva jõel

Strateegilise pealetungioperatsiooniga poolitati Wehrmachti 18. armee kaheks. Selle vasakul tiival taganesid Narva jõele LIV armeekorpus ja Relva-SSi III Germaani Soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva suunas.

27. jaanuaril ühendati mõlemad korpused LIV armeekorpuse peakorteri juhtimise alla, mis nimetati Sponheimeri Grupiks. 30. jaanuaril paigutati selle peakorter Narva.

1. veebruaril sai Sponheimeri Grupp korralduse hoida Narva sillapead Narva jõe idakaldal Jaanilinna (Ivangorodi) ümber ja võtta kaitse sisse Slantsõ raudteejaamani. Samuti kästi õhkida jõejää Vasknarvast Krivasooni.

Käsu täitmine sellisel kujul ei õnnestunud, küll suudeti III soomuskorpuse jõududega moodustada Jaanilinna sillapea, mis jäeti maha alles sama aasta juulis.

Arvatavasti päästsid mingil määral olukorra kiirkorras Narva rindele paisatud soomusgrenaderidiviisi Feldherrnhalle üksused.

Ülejäänud rindelõikudes Narva jõel ei suutnud suuri kaotusi kandnud ja segipaisatud Saksa jalaväediviisid kiiresti tõhusat kaitset sisse võtta. Arvatavasti päästsid mingil määral olukorra kiirkorras Narva rindele paisatud soomusgrenaderidiviisi Feldherrnhalle üksused.

Kui Jaanilinna sillapea välja jätta, siis enam-vähem ainukesed organiseeritud jõud kaitses olid hoopis 207. julgestusdiviisile allunud 94. julgestusrügemendi osad ning Eesti politsei-vahipataljonid, mis koondati Jõhvi alla.

Eesti üksuseid oli lahingute alguses Narva rindel veel. Nii allutati Idapataljonide täienduspataljon lahingugrupile Berlin, mis organiseeris kaitset Narva ja Narva-Jõesuu vahel, lisaks toodi kiirkorras kohale Omakaitse üksusi.

Punaarmee sillapeade teke

Punaarmee esimesed üksused jõudsid Narva jõeni 1. veebruaril ja juba järgmisel päeval õnnestus neil moodustada kaks sillapead. Püsivamalt kinnitas Punaarmee kanda lõunas.

Politseipataljonide hõredatest ridadest murdsid Punaarmee 122. laskurkorpuse dessantüksused läbi. Kuid samamoodi kärises Narvast lõunas Saksa üksuste kaitse ning algsest sillapeast kujunes Narva jõe läänekaldal välja suur Krivasoo kott (Auvere platsdarm).

Krivasoo sillapea jäi püsima ja ohustas sakslaste rinde tagalat kuni Narva rinde lahingute lõpuni.

Esmane eesmärk oli sillapealt edasi tungida, lõigata läbi raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ning piirata sisse Narva jõel ja idakalda sillapeal asunud Saksa väekoondised, kuid suurtükiväetulega õnnestus pealetung Krivasoost siiski kiiresti tagasi tõrjuda. Krivasoo sillapea jäi püsima ja ohustas sakslaste rinde tagalat kuni Narva rinde lahingute lõpuni.

Punaarmee esimene löök Narva jõel veebruari alguses oli edukas, kuid Saksa väejuhatus kogus end kiiresti ning kaitse saadi pidama.