Riigikohus: kunagine kooselu ei tähenda lähisuhet

Riigikohus arutas kohtuasja, milles süüdistatav mõisteti varasemates kohtuastmetes süüdi muuhulgas endise abikaasa kehalises väärkohtlemises. Kohtud leidsid ühtlasi, et süüdistatav pani kuriteo toime lähisuhtes, kuivõrd süüdistatav ja kannatanu olid varem olnud vabaabielus, neil on ühine laps ning nad olid seotud äriühingute kaudu.

Riigikohus ei nõustunud kohtute käsitlusega. Kriminaalkolleegium jäi varasema seisukoha juurde, et lähisuhtena ei ole võimalik kirjeldada läbikäimist, mida lisaks füüsilise distantsi hoidmisele iseloomustavad veel pidevad tülid, vastastikused süüdistused ja usaldamatus.

Nii oli see ka praeguses kohtuasjas, kus endisi elukaaslasi ei iseloomustanud vähimalgi määral vastastikune tundeseotus ning nende suhe ei olnud mõeldud tagama või toetama sotsiaalset turvatunnet, kuna enam kui aasta pärast lahkuminekut oli tooniandvaks teineteisega mittearvestamine, vastastikused süüdistused ja kaebused õiguskaitseasutustesse, tülid ja agressiivsus.

Otsuses selgitatakse, et juba keeleliselt ei ole seda võimalik kirjeldada kui lähedast suhet kahe inimese vahel, ning õigusmõistete avamisel ei tohi eemalduda nende üldkeelelisest tavasisust.

Lisaks selgitas kriminaalkolleegium, et kohtud on ekslikult samastanud karistusseadustikus lähi- ja peresuhte mõiste ning seejuures vääralt tuginenud Istanbuli konventsioonile.

Lähisuhte mõistet konventsioon ei kasuta ja see on Eesti õiguse autonoomne mõiste, millega seadusandja lõi lisaks konventsioonile täiendava kaitse isikutele, keda on kehaliselt väärkoheldud eraelulises suhtes, milles nad on ründaja poolt haavatavamad. Kolleegium möönis, et lähi- ja peresuhe võivad küll tihtilugu kattuda, kuid siiski pole seaduses tegu sünonüümidega.

Riigikohus jättis süüdistatava varasema karistuse muutmata, kohaldades lähisuhtes teo toimepanemise asemel raskendava asjaoluna hoopis teo toimepanemist endise pereliikme suhtes.