Küttis: gümnaasiumireform vajab kiiresti poliitilist otsust

Käisite isiklikult kõigis maakondades, et kohalikele omavalitsusjuhtidele gümnaasiumireformi plaanidest rääkida. Mida Teile öeldi?

Igal pool olid need läbirääkimised küllalt keerukad ja algasid alati väga pingsas õhkkonnas. Selge on see, et pinge on sees. Nendes maakondades, kus koolide tulevik oli juba varem rohkem läbi arutatud, olid arutelud konstruktiivsemad ja ei uputud üksikutesse näidetesse ära. Nendes maakondades sooviti jätkata ka omavalitsuslike gümnaasiumidega. Teistes aga öeldi, et me ei suuda nagunii reformi omal käel läbi viia – võtku riik asi enda kätte ja tehku ära.

Millistes maakondades on pilt selge, millistes mitte?

Hea näitena saab tuua näiteks Valgamaa. Seal on asi suhteliselt mage, lapsi on vähe ja inimesi ühendab ühine mure. Omavalitsusliidu ettepanek on jätkata kolme gümnaasiumiõppe kohaga Valgas, Otepääl ja Tõrvas.

Positiivne on olukord ka Ida-Virumaal, kes on tellinud firmalt lausa koolivõrgu-uuringu. Jõhvi vallavanem on suutnud ümberkaudsete valdade juhid ühele meelele saada ja nad tahaksid Jõhvis hakata üles ehitama Alutaguse gümnaasiumi. Praegu on Ida-Virumaal väikesed Eesti põhikooli taustaga koolid, igas gümnaasiumiklassis käputäis õpilasi. Kui me tahame tugevat gümnaasiumi, siis ilmselt Jõhvis saaks see olema.

Üks keerukamaid on Harjumaa. See on maakond, mis sisuliselt ripub Tallinna küljes. Kui Tallinn reformiga kaasa ei tule ja jätkab nn torukoolidega (1.-12. klassiga keskkoolid - toim.), siis on selge, et vanemad panevad lapse bussile ja saadavad Tallinnasse esimesse klassi.

Lääne-Virumaa on teistmoodi keeruline, sest seal on üsna tugevaid lokaalseid keskusi – Tapa ja Kadrina, Kunda, Vinni-Pajusti, kus on kõigis tugev taristu, spordisaalid, elamud.

Kõige kindlameelsemalt soovivad gümnaasiumiosade allesjäämist maagümnaasiumid.

Ükskõik kuidasmoodi me seda ka ei rehkenda, gümnaasiumide arv tulevikus kipub jääma 70-80 vahele. Kuigi siis on osa koole tõepoolest väiksemad ja ei vasta nõudele kolm õppesuunda ja 250 õpilast.

Lahendusi on mitmeid. Üks variant on see, et loodaks riigigümnaasiumid, millel on õppekohad ka mujal. Näiteks need ained, kus saab hakkama tahvli ja kriidiga, on ühes majas, ja laboratooriumid teises. Teine variant on, et mõne riigi kutsekooli juures on võimalik avada gümnaasiumiklass, sest õpetatavad ained on samad.

Üldreeglina võiks valitsus olla suhteliselt jõuline suurte linnade nõuete osas. Samuti võiks teistes maakonnakeskustes olla üks riigigümnaasium, mis samuti peaks vastama õpilaste arvu nõuetele. Ülejäänud gümnaasiumide puhul tuleb vaadata, kus tõesti tuleb teha regionaalseid erandeid, aga neid võiks olla suhteliselt vähe.

Omavalitsuste vastused näitavad üheselt, et põhikoolide ja gümnaasiumide füüsilise lahutamisega ei nõustuta.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on tegelikult kogu selle protsessi selgroog. Kui näiteks Tallinnas või mujal jäävad alles täistsükliga koolid, siis lapsevanema igatsus selle vastu on nii suur, et küll ta leiab ka koha, et ennast omavalitsusse sisse kirjutada.

Lahutamist on vaja mitmel põhjusel. Üks on see, et väikese gümnaasiumi puhul ei ole võimalik õpetaja tööhõivet garanteerida - lihtsalt peab toimuma gümnaasiumosade suurenemine.

Ka praegune olukord, kus tavalisest põhikoolist läheb gümnaasiumi umbes 50 protsenti ja täistsükliga gümnaasiumist kuskil 80 ja isegi rohkem, ei ole normaalne. Pole ju loogiline, et lihtsalt see koolivorm muudab koolis õppivad õpilased andekamateks. See näitab hoopis, et koolidel on huvi hoida õpilasi, sest iga laps, kes läheb ära, läheb ära ranitsaga, mis on ääreni pearaha täis.

Maakondlikes koolides on juba praegu näha, et õpilaste vähesuse tõttu neil midagi muud üle ei jäägi – koolid iseenesest kujunevadki eraldi gümnaasiumideks ja põhikoolideks.

Kui tõenäoliseks Te peate, et omavalitsused jõuavad gümnaasiumivõrgu korrastamisel ise kokkuleppele?

Mina arvan ka, et ilma riigi otsuseta ei ole see võimalik. Eks sama mehhanismi proovis ka (endine haridusminister – toim.) Tõnis Lukas. See omavalitsuste nägemuse küsimine on pigem poliitiline käik. Nüüd saab minister minna kabinetti ja öelda – seis on selline ja siis küsime, kas me riigina jaksame. Ja nüüd peab valitsusest tulema otsus.

Kas ministeerium on analüüsinud, milliseid investeeringuid reformi rakendamine nõuab?

Õpilaskodude prognoos näitab, et maakonnakeskuste gümnaasiumides on see vajaminev kohtade arv 35-50 vahel. On kujunenud selline arvamus, et kõik õpilased tulevad kooli 60 kilomeetri kauguselt, aga nende osa ei olegi nii suur. Tahame 2014. aastal esitada Euroopa Liidu fondidesse maakondlike koolide programmi rahataotluse maakonnagümnaasiumide õpilaskodude ehitamiseks.

Lisaks sellele peame rääkima ka õpilastoetusest. Näiteks Rootsi riik annab analoogselt kõigile gümnaasiumilastele väikese taskuraha, kui nad kodust ära lähevad. Leedus on pandud õpilaste transpordi tarbeks püsti õpilasbusside süsteem. Me ise arvame, et meil ei ole eraldi koolibusse vaja, olemasoleva transpordivõrguga tuleb toime.

Kas nõustute väitega, et gümnaasiumireform säästab raha?

Kindlasti mitte. Mingi efekt on, aga see on pikema vinnaga asi. Selge on see, et 2013. aasta õpetajate palgatõusule reformil mingisugust efekti ei ole. Seetõttu me oleme ka öelnud, et reformi ei tehta mitte raha kokkuhoiuks, vaid see on hariduse sisu küsimus.

Kuidas mõjutab reform õpetajaid?

See on hästi valus teema. Mina olen õpetajate ees rääkinud, et see lihtsalt on nii - kus on õpilasi, on ka õpetajaid ja kus õpilasi ei ole, sealt kaob õpetajaamet ära. 15 aastaga on Eestis kinni pandud 202 kooli. Kui algkoolid kinni pandi, siis tihtipeale leidsid õpetajad uue ameti põhikoolis. Nüüd on keerukas see, et kes nüüd üle jäävad, jäävadki üle. Tuleb hakata mõtlema ümberõppele.

Meie analüütikud pakkusid tööta jäävate õpetajate numbri välja, aga ma ei taha seda praegu öelda, need numbrid hakkavad elus tihtipeale oma elu elama. See ümberõppimine on ees ka õpetajatel ja riigil tuleb mõelda täienduskoolituse võimaluse pakkumisele.

Milline on reformi ajakava?

Märtsi lõpul valmistame ette ministri memorandumi valitsuskabinetile järgmisteks sammudeks. On kabineti otsustada, kas minna reformiga edasi või mitte. Järgnevatel kuudel tehakse parandusettepanekuid ja jaanipäevaks võiks olla eelnõu riigikogus. Aasta lõpuks peaks pilt tulevase koolivõrgu osas selge olema. Reaalsus on muidugi see, et alati võib tulla ka tagasilööke.