Vanemlusmentor: mida teha, kui laste kasvatamisel emotsioonid üle pea kasvavad? (1)

Tanel Jäppinen, kes on sertifitseeritud vanemlusmentor, nõustaja ja koolitaja ning kelle sulest on ilmunud raamat «Kuidas luua lapsega usaldusväärne ja tugev suhe», on kolme lapse isa. Enne vanemlusnõustajaks õppimist töötas Jäppinen müügialal keskastmejuhina. Kui aastaid tagasi ilmnes, et oodata on perelisa, tundis ta ühtaegu elevust ja ärevust.

«Kui vaatasin täiskasvanud mehena lapsepõlve tagasi, siis mõistsin, et ei minu isa ega kasuisa olnud sellised isad, nagu ma tahaks oma lastele olla. Nemad olid «ajastutruud isad», kes nägid oma ülesandena hoolitseda pere majandusliku toimetuleku eest, aga emotsionaalset ja sooja kontakti polnud kummagagi,» meenutas ta.

See arusaam viis Jäppineni enesearenguteele ja müügialased taskuhäälingud asendusid laste- ja psühholoogiateemalistega. Kui esimene laps oli kahene, taipas mees ühtäkki, et ainult raamatulugemisest siiski ei piisa, sest lapsepõlves kogetud mustrid on tugevalt sees ja teooria praktikasse rakendamisega on tükk tegemist. Nii algasid Jäppineni vanemlusnõustamise õpingud.

Last kahjustavaid mustreid saab muuta teadlikkusega

Ehkki karistamisel ja hirmul põhinev kasvatus on taak, millega paljud tänapäeva täiskasvanud üles kasvasid, siis mida teha, et sellest mustrist välja murda ja valida hoolivamad kasvatusviisid? Jäppineni sõnul on muutust juba märgata. 

«Endiselt on lapsevanemate seas suhtumist, et karistamine justkui tagab selle, et lapsest kasvab funktsioneeriv, kohusetundlik ühiskonnaliige.» Samuti tõi ta välja vanemate enda eluraskused ja töökoormuse, mille tõttu on vanematel sageli lühike sütik. «Ega enamik vanamaid ei taha lapsi karistada. See juhtub siis, kui vanema mõistus on otsas ja ta ei oska enam midagi muud teha,» lisas Jäppinen.

Mustrite muutmiseks tema sõnul aga vaid heast tahtest ei piisa. «Kui me lihtsalt otsustame, et enam ei karista, siis sellest sageli ei piisa. Uut mustrit tagataskust võtta ei ole ja nii tuleb keerulises olukorras esile ikka vana, isegi kui oleme otsustanud, et ei taha enam last kahjustada.»

Kärkimise ja karistamise hind on kõrge

Jäppineni sõnul on hirmupõhine karistus lapsele laastav, sest mõjutab tema turvatunnet ja kahjustab otseselt vanema ja lapse vahelist suhet. Lapses võib tekkida trots, ta muutub mässumeelseks ega järgi enam meelsasti vanema juhiseid. «See on justkui nõiaring,» väitis vanemlusmentor.

«Vanem aina karistab, see tekitab lapses rohkem trotsi ja kui vanem muud ei oska, on ta veel järsem ning keerab karistustele vunki juurde. Ja nii läheb olukord allakäigu spiraali mööda.» Mõju lapsele võib olla Jäppineni sõnul kahesugune: laps muutub kas mässumeelseks ja läheb trotsi täis või murtakse tema vaba tahe, laps muutub allaheitlikuks, kaotab kontakti iseendaga ega suuda end enam usaldada, et näiteks tulevikus ise otsuseid vastu võtta.

Jäppinen sõnas sedagi, et paraku on levinud müüt, et lapsekeskne ja rahumeelne kasvatus tähendab piiride mitte kehtestamist, sest piiri sisseseadmine ja hoidmine tekitab lapses negatiivseid emotsioone: kurbust, viha, pettumust. Tema sõnul on vastupidi: piirid on nii lapse arengus kui lapse ja vanema vahelises suhtes üliolulised.

Piirid on nii lapse arengus kui lapse ja vanema vahelises suhtes üliolulised.

«Lapsevanema roll on seada asja- ja eakohaseid piire, mis hoolitsevad lapse tervise, turvalisuse ja ellujäämise eest ning aitavad ühiskonnas funktsioneerida. Samamoodi on oluline määratleda oma isiklikud piirid, et ühegi pereliikme vajadustest kodus üle ei sõidetaks. Lapse arenguline ülesanne on aeg-ajalt neid piire testida ja katsetada.»

Ta selgitas, et kui laps piire testib, on vanema ülesanne neid edasi hoida – ja nii, et see ei oleks karistav ega ähvardav või ei õõnestaks sidet lapsega. «See aga ei tähenda, et piiride kehtestamine ei või tekitada lapses negatiivseid tundeid. Kui lapsele ei meeldi mõnd piiri hoida, on tema arenguülesanne oma emotsioone kogeda. Seejärel saab täiskasvanu aidata lapse emotsioonidest läbi, olles talle toeks.»

Lapse jonni taga on põhjus

Jäppinen sõnas, et tihti kipuvad täiskasvanud võtma lapse jonni isiklikult, justkui käituks ta provotseerivalt, et vanemat närvi ajada. Vanemlusmentori hinnangul on aga taoliseks käitumiseks kolm peamist põhjust: laps kas ei soovi, ei oska, või ei suuda paremini käituda. 

«Kui laps ei taha paremini käituda, on probleem enamasti suhetes täiskasvanuga. Laps võib olla riivatud, solvunud või saanud vähe lähedust. Kui laps ei oska, on see enamasti enesejuhtimise probleem ja täiskasvanu ülesanne on vaadata, kas ootused on lapsele selged, eakohased ja mõistetavad. Kui laps ei suuda paremini, mis näiteks magama mineku eel on kõige sagedasem tõrksuse põhjus, tuleks aidata lapsel pingeid välja elada.»

«Vanemal on vaja näha, et sageli ei streigi laps näiteks magama mineku vastu, vaid ta lihtsalt ei suuda praegu magama minna. Kui laps jonnib, võiks talle öelda: «Ma näen, et midagi on sinus lahti. Mis sind häirib? Kas sa tahad praegu kallistada või kaisutada? Kas tahaksid nutta?» soovitas Jäppinen.

Parimateks viisideks, kuidas väikelaps saab pingeid välja elada, ongi Jäppineni sõnul nutmine, füüsiline aktiivsus, lähedus ja rääkimine.

Kui tunded keevad üle

Lapse toetamine nõuab Jäppineni sõnul vanematelt ressursse, vaimset kohalolekut ja energiat, mida paraku sageli napib. Nagu lastegi puhul, on täiskasvanutel selleks tema sõnul kolm põhjust: nad kas ei taha, ei oska, või ei suuda end reguleerida.

«Kui vanem mõnes olukorras ei taha valida toetavat käitumisviisi, võib see olla vanema ja lapse vahelise suhte probleem. Samuti võib see reaktsioon tekkida siis, kui vanem on ise lapsepõlves kogenud hirmul põhinevaid kasvatusmeetodeid ja temas kerkib esile traumareaktsioon. Sel puhul võib abi olla heast psühholoogist või terapeudist.»

Samuti võib see reaktsioon tekkida siis, kui vanem on ise lapsepõlves kogenud hirmul põhinevaid kasvatusmeetodeid ja temas kerkib esile traumareaktsioon.

Kui vanem ei oska lapsega paremini käituda, on seda võimalik õppida. «Piisab sellest, kui ma suudan tekitada lapse käitumise ja enda automaatse reaktsiooni vahele väikese pausi, mille jooksul saan teha teadliku valiku. Üles võivad tulla tugevad emotsioonid, aga neile ei pea kohe reageerima. Abi võib olla teadveloleku tehnikatest, hingamisharjutustest, kohalolu harjutamisest, et õppida mitte reageerima automaatselt, vaid võtma enne reaktsiooni pausi,» soovitas Jäppinen.

«Suuresti on aga tegemist suutlikkuse probleemiga. Vanemad on läbipõlenud, väsinud, kurnatud nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka vaimselt ja meil ei ole ressurssi paremini käituda,» tõi Jäppinen välja.

«Siin tuleks tõsiselt vaadata, mis on põhjused, et ei suuda. Kas minu elus on liiga palju kroonilist stressi? Kas olen pikka aega oma vajadusi teisejärguliseks pidanud? Seejärel küsida enda käest, millistele vajadustele peaksin rohkem tähelepanu pöörama, et tunneksin ennast enda nahas hästi kõigepealt inimesena, siis naise või mehena, partnerina, seejärel ema või isana.»