/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Harjumaal Tagadi külas toimub pühapäeval, 1. oktoobril taas vanatehnikalaat Tagadi Restauraatorite päev, kuhu traditsiooniliselt kogunevad vanatehnikahuvilised ning varakraami kollektsionäärid nii Eestist kui ka lähiriikidest. Lisaks umbes 400 kauplemiskohaga laadale tähistatakse sündmusega Ameerika legendaarse mootorrattatootja Harley-Davidsoni 120. sünnipäeva.
Vanatehnikafännid ja vanakraamikogujad kogunevad sel pühapäeval taas Tagadil
«Tagadi Restauraatorite päev sai alguse juba ei rohkem ega vähem kui 28 aastat tagasi aktiivsete klubiliikmete eestvedamisel, kes soovisid korraldada kokkutuleku, kus omavahel osta, müüa ja vahetada vanade tsiklite juppe. Toona polnud abiks internetti ning reklaam levis inimeselt inimesele, aga siiski kasvas kokkutulek iga aastaga nii osalejate kui ka tehnikavaliku osas. Täna võib öelda, et meie sündmusest on sündinud kohalike kogujate-kollektsionääride kokkutulek ning väljapaneku seast leiavad endale põnevat vaatamist ja soetamist ka need, kes otseselt tehnikast ei huvitu,» ütles Unic-Moto liige Priit Pedak, kes sel aastal on üks laada eestvedajatest.
Ta lisas, et oma koha on Tagadi Restauraatorite päeval leidnud näiteks müntide, märkide ja markide kogujad, Tarbeklaasi ja Lorupi klaasikunsti armastajad kui ka retro mänguasjade ning kodumasinate kollektsioneerijad.
Omalt pool püüab Unic-Moto lisaks laadamelule pakkuda ka muud: vanade autode ja mootorrataste omanikud on oodatud oma ilusaid sõiduvahendeid näitama ning klubi poolt korraldatakse sel sügisel juubilar Harley-Davidsoni näitus. Näitusele on oodata ligi 10 vana Harleyd aastatest 1932-1943.
Lisaks on Unic-Moto infotelgis müügil Mati Laose värske raamat «Eesti vanatehnika lugu», mille väljaandmist toetab Eesti Vanatehnika Klubide Liidu (EVKL). Esimene raamat hõlmab perioodi 1918-1975 ning see annab ülevaate auto-motondusest esimese vabariigi ajal ning okupatsiooniperioodidel.
Teises raamatus antakse ülevaade klubi Unic asutamise ettevalmistustest 1975. aastal ning see lõpeb 1994. aastaga, mil sellisel kujul klubiline liikumine Eestis lõppes. Kolmandas raamatus on periood Unicu seniste sektsioonide liikmete poolt uute klubide loomisest kuni vanatehnikaliikumiseni tänapäevani, mil 13 vanatehnikaklubi on ühiste eesmärkide ajamisel koondunud EVKL katuse alla. Neljandas raamatus on plaanis tutvustada Eesti vanatehnikamuuseumeid ja kollektsioone.
Raamatute koostamisel on Mati Laos teinud intervjuusid paljude vanatehnikaharrastajatega, kes on aktiivsed praegu või olid aktiivsed aastakümneid tagasi. Autor püüab anda läbi isiklike mälestuste ja isiklikesse arhiividesse kogunenud materjalide võimalikult tervikliku pildi sellest, kuidas on vanatehnikaharrastus Eesti tekkinud ja arenenud.
Tagadile on oodatud kõik inimesed, keda huvitab Eesti ajalugu ning kes tegelevad vanatehnika restaureerimisega või soovivad restauraatoreid nende hobis aidata. Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto eesmärk on ühendada vanamootorratta omanikke ja huvilisi ning vanatehnika säilitamine. Tagadi Restauraatorite päeva väravad avatakse ametlikult pühapäeval kell 8 ja sündmus lõppeb kell 15.
Harley-Davidsoni kirevast ajaloost
Esimese mootorratta valmistasid 21-aastane William S. Harley ja 20-aastane Artur Davidson 1903. aastal. Väliskujult meenutas see jalgratast, millele oli paigutatud ühesilindriline rihmveoga nõrk mootor (160 cm³). Järgmised rattad valmistati juba 405 cm³ mootori ning tugevama raamiga. Tegevust alustati pisikeses kuuris, kust 1906. aastal koliti suuremasse, töötajate arv kasvas kuueni ja toodeti juba 50 ratast. 1907. aastal liitus ettevõtmisega Arturi ja Walteri vend William A. Davidson ning asutati HarleyDavidson Motor Company, mille omanikeks olid 1969. aastani Harley ja Davidsoni perekonnad.
Erinevalt Indianist ei pannud Harley alguses rõhku tehnilistele uuendustele, tehase esimene ja ainus mudel püsis ilma suuremate muutusteta tootmises viis aastat. Võrreldes teistega oli Harley alla keskmise, näiteks puudusid rattal pidurid ja käigukast. 1909. aastal suurendati mootori töömahtu 494 cm³, võeti kasutusele Schleberi karburaator ja Boschi magneeto. Samal aastal hakati müüma ka varuosasid. 1913-1914 hakkas Harley oma tehniliselt tasemelt Indianile järgi jõudma.
Esimese maailmasõja ajal valmistas Harley sõjaväele ligi 20 000 mootorratast. Erinevalt aga Indianist, kes pööras tähelepanu vaid sõjaväe tellimuse täitmisele, ei unustanud Harley kohalikku turgu ning kerkis juba 1920. aastal maailma suurimaks mootorrattatootjaks, millel oli esindus 67 riigis. Siis hakkas aga autotööstuse kiire arengu tõttu toodangu maht vähenema. Kui 1931. aastal HendersonExcelsior tegevuse lõpetas, jäi Harley ainsaks konkurendiks Indian. Harleyl aitas raskustest välja tulla tugev kontroll edasimüüjate üle. Müüjate ülesandeks oli näiteks hävitada kõik Indianid, mis nende kätte sattusid vahetuskauba teel.
1932. aastal hakati tootma 740 cm³ V-mootoriga 3-rattalist Servi-Cari, mis püsis toomises 41 aastat ja enim kasutas seda liikluspolitsei. 1936. aastal esitleti rippklappidega 1000 cm³ V-mootoriga 61EL Knuckleheadi, mida peetakse üheks paremaks Harleyks ning mida valmistati 11 000. Teise maailmasõja ajal täitis Harley vaid sõjaväe tellimusi – sõjaväemootorratast WLA (750 cm³) valmistati aastatel 1942-1945 kokku 88 000. Kui majandus pärast sõda taastuma hakkas, muutusid ka mootorrattad taas populaarsemaks ning neist sai vahend eneseväljenduseks ja massist eristumiseks.