/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/15/15595747t1heac0.jpg)
Kui tulevane peapsühhiaater Arvo Haug 1960. aastatel noore arstina esimesi patsiente vastu võtma hakkas, oli Eestis psühhiaatriavõrgustikus märksa enam patsiente kui praegu. Kohti haigetele leidus tuhandeid ning psühhiaatriakliiniku patsientide toitlustamiseks pidas dispanser Tallinna linnas koguni oma sigalat.
Vaimsete probleemidega inimesi teenindavad raviasutused kuulusid sovetisüsteemis nii tervishoiu- kui ka sotsiaalkindlustusministeeriumi alla. «Inimesi, kes ei paranenud, vaid invaliidistusid, oli vaja kusagil hoida,» põhjendab Haug. «Nüüd on sellest üksnes riismed järel, osa on hoolitsuseta väga sügavale langenud,» lisab ta hoomatava kibedusega.
Nõukogude Liidus – kuigi Arvo Haugi sõnul mitte Eestis – tegelesid siseministeeriumid ka «poliitilise psühhiaatriaga», see tähendab: hoidsid kinni ja «ravisid» valede vaadetega inimesi, sageli pikki aastaid. Hoolimata psühhiaatriasüsteemi jõulisusest – kuid ehk osaliselt just eelkirjeldatud põhjustel – mindi psühhiaatri juurde alles viimases hädas.