Narva elanikud plaanivad lastel huviringides järel käima hakata

«Minu vanem tütar on seitsmene ning tavaliselt mängib ta päeviti koos sõbrannadega laste mänguväljakul Jäähalli piirkonnas – sealsamas, kus jalutas Varja. Meie linnaosas pole laste teisi kohti jalutamiseks,» tunnistas Kreenholmi linnaosas elav 32-aastane Jelena Gontšarova.

Laps tohib tema kinnitusel üksinda väljas olla muidugi ainult koos mobiiltelefoniga ja valgel ajal. «Laseme teda ka praegu üksinda välja, aga pärast juhtunut on muidugi väike hirm sees. Varem käis ta õhtuti üksinda laulukooris, aga pärast juhtunut hakkame teda sinna kohale viima ja pärast vastu minema ning rõhutame, et ta võõraste inimeste autodele lähedalegi ei läheks,» kinnitas kahe lapse ema Gontšarova.

«Jälgisime mehega terve nädala interneti vahendusel, kuidas kulgevad kadunud tüdruku otsingud. Leiame, et politsei töö polnud piisav. Oleks võinud kohe esmaspäeval alustada tüdruku otsinguid koertega, aga mitte ära oodata, kuni seda hakkavad tegema vabatahtlikud,» rääkis Gontšarova.

Gontšarova avaldas lootust, et politsei võtab kurjategija otsinguid tõsiselt, kuna see juhtum puudutab igat Narva elanikku, aga võibolla, et ka igat Eesti elanikku.

«Minu lapsed ja ka õelapsed enam üksinda väljas ei käi. Varem käisid nad küll omapead väljas, aga nüüd hakkame neid ilmselt kooli saatma ja sinna vastu minema,» kinnitas samuti Kreenholmi linnaosas elav 38-aastane Jelena Antonova.

«Kolm päeva enne juhtunut mängisid meie lapsed koos Varjaga. Jäähalli vastas asuvad varemed, kust leiti tüdrukuke, oleks ammu tulnud lammutada – seal võidakse pimedal ajal ju ükskõik mida teha, keegi ei märka midagi,» leidis ta.

«Mu õel on koer ja otsisime nendega kolm päeva Varjat koos teiste vabatahtlikega, sest sarnasesse olukorda võinuks sattuda ju iga ema. Mulle tundub, et politsei tegi antud olukorras üldse õige vähe ja hakkavad nad nüüd üldse seda maniakki otsima? Aga olen veendunud, et inimesed ei rahune ning kui politsei oma tööga hakkama ei saa, leiavad nad selle maniaki niikuinii ja karistavad teda ise,» oli Antonova veendunud.

«Elame Rahu piirkonnas, aga viin poja ise autoga trenni ja toon koju, ning kui ma ise ei saa, siis naine viib ta kohale ja toob taksoga koju. Ma ei leia, et siinne kant oleks ohtlik, aga nii saab lihtsalt kiiremini, liinibussid käivad siin ju harva,» rääkis 38-aastane Igor Rovda, kelle seitsmeaastane poeg käib tragöödia toimumispaiga lähedal Jäähallis hokitrennis.

Samas tunnistas ta, et kodu ümbruses on poiss koos sõpradega väljas muidugi omapäi. «Käest kinni minuga koos ei käiks ta enam niikuinii õues, isegi kui ma seda tahaksin.»

«Varja otsimisega seonduvat jälgisime kogu nädala, aga minu sõbrad, kes seal linnajaos elavad, aitasid õhtuti politseil tüdrukut otsida. Veel pole teada, kas kurjategijaks oli maniakk või mis üldse täpselt juhtus. Leian, et praegu on veel liiga vähe fakte mingite järelduste tegemiseks,» jäi Rovda äraootavale positsioonile.

«Aga ettevaatus pole kunagi liiast. Meie pojal on õues alati mobiiltelefon kaasas ja koju peab ta alati jõudma enne, kui pimedaks läheb,» kinnitas Rovda lõpetuseks.