Eestlased hülgavad tasapisi ühistransporti, aga bussid sõidavad edasi

Statistikaamet uuris ligi 500-lt transpordiettevõttelt, kuidas muutus mullu nende veetavate reisijate arv või kaupade maht.

Uuringust selgus, et Eesti veondusettevõtete liinidel oli mullu 159 miljonit sõitjat, neist 151 miljonit riigisisestel liinidel. Sellega vähenes sõitjatevedu aasta varasema ajaga võrreldes 8 protsenti.

Enim mõjutas seda sõitjate vähenemine linnaliinidel, mida kasutas ligi 117 miljonit sõitjat ehk 13 protsenti vähem kui aasta varem. Suur osa ehk ligi 90 protsenti linnaliinide reisijate kaost tuleb uuringu autorite sõnul Tallinna arvelt. Ühistranspordi kasutuse vähenemine on omane kogu viimasele viiele aastale.

Statistikaameti juhtivstatistik Piret Pukk ütles, et reisijanumbrite kokkukuivamise taga on tõenäoliselt valglinnastumine. «Veidi linnast väljas olev piirkond ei ole ühistranspordiga väga hästi kaetud. See tähendab, et inimestel tuleb auto osta,» ütles Pukk. Samuti on kohati vähendatud liinide graafikuid ja tõstetud piletihindu, samas püsib ühistranspordi tehniline olukord kehv, ega meelita sõitma.

Ühistranspordile ütlevad «ei» ka tööinimesed. Statistikaameti tööjõu-uuringu kohaselt kasutas 2001. aastal ühistransporti 31 protsenti tööga hõivatutest, 2006. aastal 28 ja viimastel aastatel vaid 22 protsenti.

Statistikaameti juhtivstatistiku Ülle Pettai sõnul on transpordi kasutamine seotud masuga – kui töötute arv kasvas, vähenes ka ühissõiduki kasutajate hulk. Mullu hakkasid töötajad jälle rohkem bussiga sõitma. «Väike langustrend on aga endiselt - see tuleb isikliku auto kasutamise kasvu arvelt,» kinnitas Pettai.

Bussid sõidavad edasi

Maanteeameti transpordiuuring kasutab reisijate arvu leidmiseks teistsugust meetodit, kuid tendents jääb samaks. Kui 2009. aastal tehti maakonnaliinidel kõigi maakondade peale 18,8, siis 2011. aastal 18,1 miljonit reisi. Ainukesena on reisijate hulk viimastel aastatel veidi kasvanud Harju-, Järva-, Jõgeva- ja Võrumaal, mujal aga langenud.

Samal ajal teevad omavalitsused pingutusi, et bussiliinide maht endisel tasemel hoida. Kui masu põhjas ehk 2008.-2009. aastal tõmbasid omavalitsused busside liinikilomeetritelt rihma koomale, siis mullu tõsteti taas tellimust kõigis maakondades peale Hiiu-, Lääne-Viru, Pärnu- ja Valgamaa.

Sõitjate vähenemine paneb kohalike liinide vedajad raskesse seisu ka siis, kui omavalitsus bussidel endises mahus sõita laseb.

«Eks see sõitjate arvu vähenemine vastab tõele – meie ju tunnetame siin kogu aeg sellist umbes 3-5 protsendist aastast langust,» ütles Tarbusi direktor Valter Keis. «Õpilasi jääb järjest vähemaks ja kogu see rahvastiku vähenemine peegeldub bussisõitjate arvus.»

Ettevõte toob liinile järjest enam pisibusse, et ökonoomsemalt toimida. Vahel on selleks aga liiga hilja.

«Reaalsus on see, et kes juba kord on loobunud ühistranspordist ja endale auto soetanud, seda on praktiliselt võimatu ühistransporti tagasi tuua. Näha on, et samas piirkonnas tööle tulijad pigem klapivad ennast kolme-neljakesi auto peale – tuleb odavam, kui eraldi bussipilet osta,» nentis Keis.

Kaugliinid omadega plussis

Seevastu Sebe juhatuse esimees Kuldar Väärsi reisijate puuduse üle ei kurda. Edu saadab Sebet ühtviisi nii kaugliinidel kui ka Tartu linnaveol.

Viimastel aastatel reisib Sebe kaugliinidel igal aastal 7-8 protsenti rohkem inimesi. Ka Võru- ja Ida-Viru maakonnaliinidel suutis Sebe hoida kolmeprotsendilist reisijate hulga kasvu.

«Raske öelda,» nentis Väärsi küsimuse peale, miks ettevõtet edu saadab. «Me oleme teenuse kvaliteeti hästi palju panustanud. Lõppkokkuvõttes on küsimus ikkagi selles, et kuidas inimene autost bussi tuua,» leidis ta.

Väärsi on veendunud, et ühistranspordi kasutamise kaks kõige olulisemat faktorit on sagedus ja kvaliteet. Alles seejärel hakkab reisija vaatama pileti hinda.

«Mida sagedamini käib buss, seda suurema tõenäosusega otsustab inimene auto maha jätta. Buss ei pea olema tuttuus, võib olla ka kümmekond aastat vana, aga kui ta selle võrra sagedamini käib, siis on ta igal juhul parem lahendus.»