/nginx/o/2023/08/04/15500542t1h15e9.jpg)
Kanadasse emigreerunud eestlaste järeltulija Madis Jürima elas mugavat riigiametniku elu kuni saatusliku päevani, mil temaga võttis ühendust Saksamaal elav 80-aastane onu. Onu teatas, et neil on võimalik tagasi saada 72 hektarit Luua mõisa- ja ümbruskonna maad, ent tema jaoks tuli see teade liiga hilja. Mida teha? Võtta või jätta?
Olete sündinud Kanadas, kus elasite kuni 39. eluaastani, 40. sünnipäeva pidasite juba Eestis. See oli hüpe tundmatusse: müüa ära kogu oma maine vara ja sõita maale, millega sidusid vaid vanemate räägitud lood. Kas te üldse teadsite, kuhu tulite?
Hehee! (Naerab.) Eks ma olin Eestit külastanud ikka varem ka, aga see Eesti, mida mina teadsin, oli vanemate mällu jäänud Eesti Vabariik. Ema, muuseas, elab veel Kanadas, ta saab 102 ja ta mälu ja tervis on suurepärased. Tema rääkis kunagi, kuidas nad Viljandis võtsid vahel voorimehe. Ma pidin küsima, mis asi see voorimees on? Ema on näinud ikka palju muutusi, helistame iga nädal. Aga kolimiseks oli paras aeg, kuigi see oli suur elumuutus. Energiat ja tahtmist töötada 16 tundi päevas jagus, nüüd ma seda enam ei tahaks.
Kui kiiresti te iseseisvuse taastanud Eesti olude ja väiksusega kohanesite?
Ma sain väga head nõu. Keegi ütles: ära kunagi kellegi kohta halba ütle, sest iial ei tea, kes on kellegi sugulane või kursusekaaslane. Ja see on tõsi – hämmastav, kui väike see ühiskond siin ikka on!
:format(webp)/nginx/o/2022/06/03/14600342t1hd64b.jpg)