Tallinna Linnaarhiivi juhataja Arjakas: Aadu Mustal jäi palju pooleli

«Kahtlemata on väga paljud ajaloolased ja arhivaarid, sealhulgas mina, talle tänu võlgu, kes on olnud tema õpilased ja võiks öelda, et meil on olnud au ja privileeg olla tema õpilaste hulgas,» sõnas Arjakas.

Tema sõnul oli Aadu Must silmapaistvalt visa arhiivitöötaja. Tal tekkis aastakümnete jooksul selline intuitsioon, millised dokumendid võivad olla huvipakkuvad ja oskas neid siis välja selgitada.

«Kindlasti oli ta Eesti ajaloolane, kellel olid kõige ulatuslikumad sidemed Nõukogude Liidus ja Venemaal arhiivides,» nentis Arjakas.

«Must oli kindlasti üks Eesti ajaloolane, kes käis kõige rohkem Venemaa arhiivides, tal oli sinna lihtsam minna, sest ta oli siis Tartu Ülikooli arhiivinduse õppejõud ja teda võeti ikka kollegiaalselt vastu. Nende materjalide põhjal on ta ka mitu raamatut kirjutanud, kahjuks võib arvata, et mõni asi on jäänud ka ainult käsikirja,» jätkas ta.

«Ma mäletan ka ühte juhtumit, kui ta viibis ühes Siberi arhiivis, kus ei tahetud väga materjale anda. Üks kolleeg rääkis arhiivi uurimissaali töötajaga juttu ja samal ajal Aadu Must saali tagumises otsas pildistas salaja sadu ja sadu lehekülgi, nii et ka selliste meetoditega sai oma tahtmist,» tõi Arjakas esile.

Tema sõnul oli kindlasti Aadu Mustal ka suur roll 1990ndatel Eesti arhiivinduse kiirel kaasajastamisel. Seda seetõttu, et ta oli väga palju liikunud ka Skandinaavia või Lääne-Euroopa arhiivinduses.

Arjakas lisas, et Aadu Must oli igati silmapaistev õppejõud, muhe mees ja tal on kahju, sest Mustal jäi palju pooleli.