/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2023/07/14/15456880t1ha56d.jpg)
«Tõka-nõka-tõka!«
Ja siis kohe jälle: «Nõka-tõka-nõka!»
Seisan Coca-Cola Plaza kino juures ning vaatan imestuse – ja tuleb tunnistada, et ka teatava imetlusega –, kuidas mulle tundmatu masin aegamööda Hobujaama tänava alust betooni hävitab. Kildudeks murenev betoon, mille alla on küllap maetud torusid või muid «kommunikatsioone», tundub igati korralik ja tugev, kuid miskipärast on hädavajalik see nüüd tükkideks teha.