Lauristin: Eesti integratsioonipoliitikal tuleb kohaneda uue olukorraga

Alates 2000. aastast regulaarselt läbi viidav integratsiooniuuring näitab tänavu nii head kui ka halba. Ühest küljest on lõimumisprotsess toonud hulga edukalt hakkama saavaid muulasi, teisalt ei ole Pronksiöö-eelne optimism integreerumise suhtes taastunud ja muulaste grupid kinnistuvad järjest enam vastavalt oma elukeskkonnas välja kujunenud maailmavaatele.

«Meie põhiline sõnum on see, et lõpetagem rääkimine venekeelsest erakonnast kui mingist tervikust. Tegu on väga tugeva diferentseerumisega ja see on lõimumisprotsessi tulemus,» ütles Lauristin.

Uuring näitas, et Eestis võib eristada viit erinevat lõimunute gruppi.

Nn A-klastri moodustavad edukalt lõimunud, hea keeleoskusega, majanduslikult ja ühiskondlikult integreerunud, peamiselt noored inimesed.

B-klastris on nn venekeelsed Eesti patrioodid, kellel on tugev kodakondlik identiteet, kes on näinud vaeva kodakondsuse saamisega ning suhtuvad Eestisse positiivselt.

Kõige murettekitavam on nn C-klaster, kuhu kuuluvad eesti keele oskusega kuid riigi suhtes kriitilised muulased. Neil on hea keeleoskus, aga madal kodanikuidentiteet. Nad tahavad sageli lahkuda ja on kriitilised siinsete reformide suhtes.

«Selle uuringu tulemusel on meil on statistikal põhinev tõestus selle kohta, mida sotsioloogid on arvanud juba ammu - eestikeelsus ja identiteet ei ole üks-üheselt seotud. See tähendab, et keeleoskus ei tähenda integreerumist,» ütles Lauristin.

D-klastri moodustavad vähelõimunud, kel on reeglina nõrk kodanikuidentiteet, kehv keeleoskus ja vähe võimalusi selle omandamiseks ning madalal järjel toimetulekuvõime.

E-klastrisse kuuluvad passiivsed kodakondsuseta ja lõimumata, reeglina vanemad inimesed.

Klastrid näitavad, et integratsionipoliitika vajab muutusi

«See, et ligi pool siinsetest muulastest on vähelõimunud, näitab, et tunne, et integratsioonipoliitikas on kõik olnud positiivne, on petlik. See on kristalliseerumine. Mida peale hakkame?» küsis Lauristin oma ettekandes.

Professori sõnul on Eesti integratsioonipoliitika paljuski täitnud eesmärki. Selle tulemusel on A, B, ja C klastritesse kuuluvad muulased Eesti ühiskonda integreerunud selles tähenduses, mida integreerumise all tavaliselt silmas peetakse.

Kuigi D ja E klastritesse kuulujad vajavad endiselt abi ühiskonda integreerumisel, tuleks esimesele kolmele klastrile tähelepanu pöörata nüüd hoopis uute nurkade alt. Kui seda ei tehta, süveneb oht, et klastrid taastoodavad iseend ja muulaste olukord ei parane. Selle vältimiseks tegid teadlased uuringut kuulama tulnud riigikogulastele ja ministeeriumiametnikele rea ettepanekuid.

«On selge, et A klaster ei ole lõimumispoliitika probleem. Ta vajab hoopis muud – eneseteostusvõimalust, kaasamisvõimalust,» iseloomustas Lauristin. Näiteks võiks meedia selliseid inimesi kasutada kõneisikuna, kutsuda debattidele ja raadiosaadetesse. Leida neile arenemisvõimalus vabaühendustes ja poliitikas, võimaldada neil olla kõneisikud ühtaegu nii vene- kui ka eestikeelses meediaruumis.

A, B ja C klastritesse kuulujad vajaksid personalipoliitikat. «Organisatsioonides ja asutustes võiks järgida hea tahte põhimõtet, et vähemused oleksid adekvaatselt esindatud. See ressurss, mis puudutab inimvara ja teadmisi, see on olemas ja oleks kasulik paremini rakendada.»

«Ma olen väga kriitiline ka Eesti koolihariduse suhtes. Üks olulisemaid järeldusi on, et peale vaevade ja valudega eestikeelsele õppele üleminekut tuleb koolides ikkagi võtta vaatluse alla kasvatuslik aspekt,» ütles Lauristin.

Nimelt lõpetab pärast eestikeelse hariduse saamist ikkagi kooli suur hulk neid muulasi, kes pole sealt saanud Eesti identiteeti ja haridussüsteem aina taastoodab neid. Sageli on põhjuseks see, et koolides puudub läbimõeldud kodanikukasvatus ja koolitatud õpetajad. Samuti loovad täiesti lõimumata noori muulasi vanemad ja vanavanemad, kes pereringis levitavad iganenud maailmapilti.

«Küsimus on selles, et võimusuhetes või ka koduses kasvatuses on sees protestiidentiteet. Ka meedia on seda võimendanud. Vene meedias on nihilistlik suhtumine Eesti riiki ja need diskursused on seal püsivalt kinni.»

Kõige vähemintegreerunud ehk D ja E klastrisse kuulujad vajaksid rohkem riigi mõistmist. Lauristini sõnul tuleks aru saada, et osa inimesi on väiksema õppimisvõimega ja riigikeele omandamine jääb sageli vale metoodika või kõrgete nõuete taha.

Nii võiks keele-eksami metoodikat muuta paindlikumaks ja kasutada ära töökoha kui ühiskonda lõimumise paiga potentsiaali. Nimelt on vene rahvusest tööandja sotsiaalne vastutus oma töötajaskonna toimetuleku eest sageli väga tõsine probleem. Seni ei mõisteta, et inimesed saavad keele selgeks sageli just tööd tehes. «Kui inimesel on hea tahe olemas, siis tuleb seda kasutada, aga mitte eemale tõugata.»

Lauristin nentis, et praeguse riigiasutuste korralduse juures napib neid, kes probleemidega tegeleks. Eestil puudub rahvastikuminister, mistõttu langevad lõimumispoliitika kohustused erinevatele ministeeriumidele nende tegevusala piires. Lauristin pani ette, et probleemile lahendust leidev meeskond peaks olema moodustatud probleemi, mitte ühe ministeeriumi põhiselt.

Paremat lõimumisalast koostööd võiksid teha koolid, ülikoolid ja kohalikud omavalitsused. Samuti tuleks riigikogus luua alaline integratsioonipoliitika komisjon, kellega vähemuste esindajad ja vabaühendused otse suhelda saaksid.