Šnitslid ja raha: kohalikud ei tahtnud häälteostus süüdistatud Karuse vastu tunnistada (4)

Prokuratuuri esitatud süüdistuse järgi ostis Allain Karuse endale ja oma tänaseks riigikogu keskfraktsiooni ridadesse jõudnud tütrele Ester Karusele hääli, lisaks heideti talle ette kütusega ebaseaduslikku äritsemist. Olgu öeldud, et Ester Karuset kuriteos ei kahtlustatud, Allain Karuse end süüdi aga ei tunnistanud ja läks prokuratuuriga kokkuleppele. Toimunust manab pildi kohtutoimik ja uurijate kogutud tõendid: fotod ning telefonikõned.

2021. aasta kohalike omavalitsuste valimise ajal tegid Karused kahepeale Keskerakonnale hea tulemuse, eeskätt tütar, võites kohalikud valimised üle 700 häälega. 

Ringkaitse ja hirm

Karuste nimi on Valgas kahtlemata väga mõjukas. See paistab välja ka kohtutoimikust –üldistades ei taha pea mitte keegi ütlusi anda ja kui annab, siis hämab kogenud ärimehe kasuks või annab mõista, et pelgab.

Üks tunnistaja avas suu ilmselt pahameelest – Karuse oli tunnistaja sõnutsi lubanud tema elukaaslasele valimistel pakutava «abi» eest viina, aga naine ei tahtnud, et mees nii palju jooks. Muu hulgas tõi tema mees kogu häältekempluse taustal koju ühe Karusele hääle andnud naise ja seni abivalmina tundunud poliitik ise kadus pärast valimisi üldse ära. 

«Andrese* jutust sain aru, et Allain lubas talle anda 200 kuni 250 eurot vastutasuna selle eest, kui Andres otsib kohalike omavalitsuse valimiste ajal inimesi, kes hääletavad Ester Karuse poolt,» meenutas naine uurijatele. Nii oligi mees üks kord Allainilt tänavapildis raha läinud küsima: «Allain ütles Andresele, et siin on nii palju rahvast ja kaameraid, et siin ma sulle küll raha anda ei saa.»

Tunnistaja mäletas, et ühel hetkel oli Andres raha kätte saanud, aga ta polnud kindel, kas kõik ära räägitud inimesed ikka päriselt ka valima jõudsid. Mõned nimed luges ta uurijatele siiski ette.

«Neljas oli üks nimetu lits, kellele Andres Ester Karuse poolt hääletamise eest viina andis. Mäletan, et valimiste nädalal, täpset pãeva ei mäleta, oli Andres selle litsi meie poole koju kutsunud,» oli ta ärritunud. «Andres ütles mulle, et las see naine magab meie pool ära ja homme hommikul läheb ta otse valima. Järgmisel hommikul läks see naine valimisjaoskonda ja kui ta umbes 25 minuti pärast tagasi tuli, ütles ta, et valis Ester Karuse, nagu Andres oli käskinud. Kuna see naine oli valimas käinud, andsin talle veel kaks pitsi viina ja ütlesin, et davai, tõmba minema.»

Ülekuulamise lõpus nentis naine, et tegelikult kardab ta tunnistust anda: «Kas te teate, kui palju on Allainil tuttavaid mafioosnikuid? Kardan, et mind võidakse asjade ära rääkimise eest hiljem tema korraldusel karistada.»

Rääkima pani naise aga pettumus: «Kui Allainil oli valimistel meie abi vaja, siis teadis küll kuhu tulla, aga siis kui meil abi vaja oli, ei olnud meid enam vaja.»

Häma portsu šnitslite ümber

Vaid üks päev valimistulemuste lukku löömiseni: eelviimasel valimispäeval helistas Karuse kohalikku Lilli kohvikusse. «Šnitslit on või? Viini šnitsel seenekastmes – on sul või? Või mis sul on seal? Kuule mina olen Karuse Allain, seitse praadi ma tahaks, aga ma tulen pärast maksan ära või vahepeal,» esitas ta teenindajale soovi. 

«Ma sain Kaarli* jutust aru nii, et tal ja Allainil oli ausõna peale kokkulepe, et nii Kaarel ise kui ülejäänud seitse tema sõpra-tuttavat annavad valimistel oma hääle kas Ester Karuse või Allain Karuse poolt,» meenutas üks šnitsli sööjatest. «Allain oli lubanud tänutäheks kõigile seitsmele inimesele pärast valimas käimist praed osta.»

Suur seltskond – mõni neist veidi vindine ja äsja Lätist alkotiirult saabunud – sõi kõhud täis ja üks sööjatest maksis arve sularahas. 

Kaarel, kes oli ütluste järgi kamba šnitslisöömiseks kokku ajanud, ajas uurijate ees eelkõlanud versiooni tagasi: «Allain ei ostnud ega tellinud mitte mingil juhul mulle või meile kõigile Lilli kohvikust praade,» rääkis ta veendunult, adumata, et Karuse telefonitellimus oli juba lindistatud. 

Pärast valimisi käis Karuse aga kohalikus restoranis juhatajalt pärimas, kas videokaamerad on seal töökorras – toimiku järgi sai Karuse toona aru, et kahtlused häälteostu kohta on õhus. Alles aasta varem oli Õhtulehe ajakirjanik Kadri Kuulpak kajastanud selleteemalisi kohalikke kuulujutte ja see ajas Karuste karva turri – nii turri, et mindi kohtuuksi kulutama.

Ei tea ei tunne

Samuti suhtles Karuse valimiste ajal mitmel korral ühe romaga. Kogutud tõendite järgi said nad kokku ja helistasid. Telefonikõned olid lakoonilised ja ettevaatlikud: kord hoiatas Karuse romat, et too «vaiksem» oleks. 

Kui roma ja Karuse detsembris uurijate ette jõudsid, tegid mõlemad näo, et ei tea teineteisest midagi. Roma sõnul käis ta valimas ja teadis, et valimisjaoskonna kõrval tegutseb ka Karuse ja tema tütar, keda ta olevat telekast näinud. Karuse omakorda andis mõista, justkui romad käisid talt valimisnänni – pastakaid ja komme – nurumas, ning muud kokkupuudet neil ei ole. «Ma ei pane nime ja nägu kokku praegu. Juhul, kui olen selle nimelise mustlasrahvusest isikuga kohtunud, sis ainult valimistelgi juures,» täpsustas Karuse. 

Vaiba tõmbas alt aga roma õde, kes tahtis Karuselt kuulutuse peale korterit üürida. «Ma olen selle X õde, kes korjas meie ID-kaarte ja nagu hääletas teie jaoks,» tutvustas ta end pealtkuulatud kõnes Karusele. «Ma ei tea kes ta on,» teatas Karuse ja andis helistajale mõista, et tal pole aega üüriteemaga praegu tegeleda. 

Kui roma õelt uuriti ülekuulamisel, miks ta ID-kaardi teemaks tõi, selgitas naine, et talle jäi mulje, et Karuse ei taha mustlasele korterit üürida ning ta soovis poliitikut veidi hirmutada.