LUUBI ALL ⟩ Kui rahvas lustib, siis artist rassib – aga ei kurda!

Homsel jaanilaupäeval, võidupüha õhtul kell pool kümme ei saa Karl-Erik Taukar oma bändiga Pühajärve ääres lavalt äratulekuga venitada. Neil tuleb istuda 20 aasta vanusesse Chevy van’i – see liigub gaasi jõul, sest kui masin neelaks bensiini, kuluks seda üle 20 liitri sajale kilomeetrile –, et astuda öösel kell üks lavale Eestimaa teises otsas, Keilas. Sinna on ligi 240 kilomeetrit. Kaks ja kolmveerand tundi sõitu, kui kiirust mitte ületada.

Pigem sõltub Keila peole jõudmine sellest, kui kärmelt sujuvad protseduurid, mida muusikud nimetavad load-in ja load-out. Ehk kui ruttu saab tehnika lavale tassitud ja üles pandud ning pärast esinemist lavalt minema veetud. «Meil on väga tublid tehnikud, kes teevad seda väga kiiresti,» ütleb Taukar.

See ei ole tavapärane, et Taukar annab kaks kontserti õhtuga. Tõsi, ta tegi erandi ka eelmisel laupäeval, mil mängis ühel erapeol ja Raplas perepäeval. «Enda tunnetuse järgi, oma mätta otsast ei saa seda kogu aeg lubada,» seletab ta, «muidu kerkivad logistikaküsimused olulisemaks – kas me jõuame? – ja tekib hoopis teistsugune vibe ja meeleolu. Tahaks sõita rahulikult kohale, nuusutada õhku, vaadata, mis toimub, kuidas rahvas on, ja siis keskenduda esinemisele.»