INTERVJUU ⟩ Kindral Herem: suhtumine veteranidesse näitab ühiskonna tugevust (3)

Suhtumine veteranidesse näitab Eesti riigi ja ühiskonna tugevust, ütles Herem usutluses Postimehele.

Kas Eestis on hea olla veteran? Kas Eesti riik teeb veteranide heaks piisavalt?

Kui teistega kõrvutada, siis ma arvan, et meil pole häbeneda küll midagi vaja. Kuna meil on väike riik, siis on meil see veteranitegevus natukene lihtsam ja peamiselt seeläbi, et inimesed tunnevad üksteist ja veteranidel endil on üksteise muredel ja õnnestumistel lihtsam silma peal hoida. Ja siis seda edastada, kellele vaja. Arvan, et võime veteranide poliitikaga vähemalt rahul olla.

Keda Eestis üldse veteraniks loetakse?

Veteraniks saamiseks on kolm varianti. Esiteks, kaitsta Eesti riiki sõjas, seda pole meil olnud. Teiseks, esindades Eestit välismissioonil, see käib kaitseväes elukutsega kaasas. Kolmandaks, kui kaitseväelane saab teenistuses olles vigastada, seda võib juhtuda ka Eestis.

Mida riik veteranidele pakub?

Kui inimesel on veterani staatus, siis üldjuhul võimaldab kaitsevägi talle teenistuse lõpus ümberõppe. Veteranile on riigi poolt laenu võtmisel KredExi tagatis. Iga välismissiooniga lisandub veterani pensionile üks protsent lisaks. Meil on mõni, kes on käinud missioonil kaheksa korda ja saab selle eest kaheksa protsenti kõrgemat pensioni. Veteranidel on toimiv võrgustik. Kui mõnel veteranil peaks olema vaja ükskõik millist abi, siis üldiselt kaitsevägi sellega ka tegeleb. See ei pea olema alati kirjutatud kuskile paberitesse. Kui on vaja psühholoogilisest nõustamist, siis seda me ka pakume. Kui rääkida ühiskonnast tervikuna, siis on kümneid ettevõtteid, mis on otsustanud teha veteranidele hinnasoodustust.

Palju praegu Eestis veterane on?

Umbes 3500 ja nende hulgas on umbes 150 naist. Valdavalt on nad saanud veterani staatuse välismissioonidelt, kuhu Eesti on viimase 30 aasta jooksul panustanud, alates Horvaatiast, kus Eesti käisime Estpla-1 üksusega. Kõige värskemad veteranid on praegu Iraagis teenivad kaitseväelased, keda on veidi üle 100. Praegu Iraagis teenivatest kaitseväelastest on umbes kolmandik varasema missioonikogemusega, kaks kolmandikku on esimest korda.

See kõik näitab meie ühiskonna ja riigi tugevust, vaatamata sellele, et me vahepeal omavahel kraakleme ja kakleme.

Kas olete ka ise veteran?

Jah, mina olen teeninud Iraagis aastal 2006. Käisin ühe korra. Teenisin täpselt samal missioonil, kus käis [riigikogu liige] Leo Kunnas.

Nii et olete relvavennad. Kuidas teil temaga praegu suhted on?

Leo Kunnas on poliitik. Tema ei ole sõjaväelane, tema on reservväelane. Poliitikutega on mul suhted, nagu poliitikutega ikka on. Mul ei ole Kunnasega mingit erisuhet, mis suhted mul poliitikutega ikka saavad olla.

Vanade relvavendadena te kusagil kokku ei saa?

Veteranipäeval mina näiteks käin, ma ei ole teda nende nendel kokkusaamistel näinud.

Kas käisite «Laulud sõduriga» kontserti ka ise vaatamas?

Jah.

Kas seal kõlav muusika on teie maitse järgi? Millist muusikat te ise üldse kuulate?

Mina arvan küll, et on minu maitse järgi. Seekord oli väga minu maitse järgi. Kõik esinejad olid kõrgel tasemel ja lood olid toredad. Kontserti korraldav Carolin Illenzeeri Fond on suurepärane näide, kuidas ühiskond on otsustanud panustada veteranidesse. Illenzeeri Fond ei toeta mitte ainult langenud sõdurite, vaid ka missioonidel osalejate peresid.

Kas selliseid fonde ja sihtasutusi on Eestis veel?

Näiteks ka Riigikaitse Edendamise Sihtasutus, kes on korraldanud missioonil langenud kaitseväelaste pereliikmete heaks korjandusi ja võimaldanud neile teatud spaades soodustusi. Selliseid ettevõtmisi on üle Eesti päris palju. See kõik näitab meie ühiskonna ja riigi tugevust, vaatamata sellele, et me vahepeal omavahel kraakleme ja kakleme. Esmaspäeval näiteks oli meil üritus, kus autasustati ettevõtjaid, kes toetavad riigikaitset peamiselt läbi selle, et soodustavad oma töötajate osalemist õppekogunemistel. See kõik on minu meelest erakordselt positiivne ja võib-olla mitte kõikides maailma riikides väga iseenesestmõistetav. Ühiskondliku hoiaku pärast võin küll riigi kodanikuna uhke olla.

Kuidas toetab Eesti oma haavatud veterane?

Ravi on heal tasemel ja kui seda Eestis ei saa, siis võimaldame seda kusagil mujal. Loomulikult maksab Eesti riik kinni nii ravi kui ka taastusravi. Püsiva vigastuse korral on olemas teatud hüvitised. Kaitsevägi maksab kinni ka kõik proteesid ja kui proteesid mingi aja jooksul välja vahetatakse, siis me tasume ka nende eest, sõltumata sellest, millal haavata saamine aset leidis. Kaitsevägi leiab püsiva vigastuse saanud veteranidele üldjuhul töö, kui nad on ise sellest vähegi huvitatud. Meil on täna mitu sellist veterani tööl relvatehnikuna või siis ladudes.

Kuidas peaks Eesti käsitlema neid sõdureid, kes on praegu vabatahtlikuna Ukraina sõjas?

Neid peaks käsitlema nii, nagu kõiki teisi vapraid Eesti Vabariigi kodanikke, kes saavad kusagil mingisuguse kangelasteoga hakkama või võitlevad õiguse eest, aga teevad seda vabal tahtel, mitte Eesti Vabariigi saadetuna. Mul on nende vastu sügav lugupidamine, aga Eesti riigi ametlikes süsteemides nemad ei kajastu. Kas neid peaks kuidagi ametlikult tunnustama, tuleks küsida poliitikute käest.

Aga milline on teie isiklik arvamus?

Kuidas me seda mõõdame, kes kus midagi teeb? Meil on täna veteranipoliitika ja mina järgin seda. Kui ma tahaksin midagi muuta, siis ma teeksin ka ettepanekuid.

Ivo Jurak on esimene ja teadaolevalt õnneks ka ainus Ukraina poolel langenud Eesti kodanik. Kas Eesti riik teda ka kuidagi toetas?

Jah, me panustasime matuse korraldamisse ja suursaadiku tasemel ka tema Ukrainast ära toomisele. Aga see toetamine ei tulenenud veteranipoliitikast.

Ühest küljest pole kaitsevägi alati olnud efektiivne, teisest küljest ei ole ka veteranid ise olnud piisavalt aktiivsed, et mingit infot otsida. Ja siis ühel hetkel on keegi õnnetu, kuna ta ei tea, millised on üleüldse tema võimalused. Kuid täna ei ole meil puudu millestki, mida raha eest saab.

Kas Eesti võiks osaleda rohkematel välismissioonidel kui praegu? Missioonid pakuvad kaitseväelastele hindamatut kogemust.

Missioone peab olema täpselt nii palju, kui paljudel Eesti riik otsustab osaleda. Ega me kuskile sõtta ei kipu, kuid oleme alati valmis seda tegema ja paljud inimesed on sellest ka huvitatud. Olgu see siis kogemuse või lisateenimise võimaluse pärast. Kui rääkida hindamatust kogemusest, siis ega missioonil käelist tegevust väga palju juurde ei õpi, pigem on see psühholoogiline areng inimestele, kes harjuvad keerulistes olukordades tegutsema. See käib nii ülemuste kui sõdurite kohta. Ilma suuri sõnu tegemata võin öelda, et seal, kus oleme meie missioonil kohal, on raudselt parem elu kui ilma meieta. Nii tuleks seda ka võtta. See oleks väga küüniline, kui me läheks sinna vaid kogemusi omandama. Kuid kogemused missioonidelt muidugi tulevad ja seda peetakse väga tähtsaks. Ometigi on tegelikult palju tähtsam, et me täidame missioonil oma ülesannet.

Mitmel välismissioonil oleks Eesti võimeline korraga osalema?

Ei ole mõtet spekuleerida, küsimus on rahas. Ma arvan, et meil on igal aastal sadu inimesi, kes oleksid valmis missioonidel käima. Küsimus on selles, kui palju tegevväelasi me hoiame väljaspool Eestit, samal ajal kui meil on ka siin jätkuvalt ülesandeid õppusteks või arendusteks. Me ei saaks neid asju seetõttu teha, kuna meil on mingisugune koosseis samal ajal välismissioonil.

Kui kujutada ette ideaalset olukorda, kui raha on nii palju kui tarvis ja kõik vajalikud poliitilised otsused olemas, mida oleks veel võimalik Eesti veteranide heaks teha? Anda neile midagi, mida neil praegu veel ei ole.

Ma ei saa öelda, et midagi, mida raha eest ei ole võimalik saada, oleks täna puudu sellest, mida me peaksime veteranidele andma. Üsna tihti on puudu infovahetusest või info kättesaadavusest. Ja see on kahesuunaline. Ühest küljest pole kaitsevägi alati olnud efektiivne, teisest küljest ei ole ka veteranid ise olnud piisavalt aktiivsed, et mingit infot otsida. Ja siis ühel hetkel on keegi õnnetu, kuna ta ei tea, millised on üleüldse tema võimalused. Kuid täna ei ole meil puudu millestki, mida raha eest saab. Me võime jagada veteranide toetuseks lõpmatult raha, aga ma ei arva, et tänane seis oleks kuidagi proportsioonidest väljas või puudulik.

Nii et veteranide olukord on suhteliselt hea?

Minu arvates on küll. Selleks, et veteranide olukorrast aru saada, me ka kohtume. Räägime regulaarselt nii kaitseväe teenistuses olevate veteranidega kui ka nendega, kes enam teenistuses ei ole. Vähem kui kuu aega tagasi kohtusin veteranidega ja arutasime neid teemasid. Mingisuguseid ideid jälle tekkis. Peamiselt on need ideed seotud infovahetusega, vahetevahel ka näiteks veteranide kaasamisega meie väljaõppesse. Nüüd, kus me oleme jälle Iraagis, on meie hulgas veterane, kes on olnud seal mitu ringi ja kes oleksid huvitatud oma kogemuste jagamisest.

Kas on olemas mingi klubi, kus veteranid regulaarselt koos käivad?

On olemas mittetulundusühing Eesti Kaitseväe Veteranid, millel on oma juhtkond, üritused ja oma kontor. On ka Vigastatud Sõjameeste Ühing. Vigastatud veteranid käivad ka eri võistlustel. Kõige levinum on vigastatud veteranide Invictus Games. Aga käiakse ka muudel võistlustel. Me toetame neid sportlasi jõudumööda, kuni paraolümpiani välja. Ma tean, et üks meie veteran üritab paraolümpiamängudele pääseda.