Karis viibutas näppu koalitsiooni suunal: häälteenamus riigikogus ei tähenda, et otsuseid ei peaks põhjendama (12)

Avaldame kommentaari täies mahus:

«Ma näen paljude Eesti inimeste nõutust ja pettumust, et mis meie sisepoliitikas toimub, sest valitsus ja vastasrind on Toompeal nii karmis vastuseisus, kus mingiks leppimiseks ja kompromissiks enam ruumi ei näi.

Demokraatliku riigi opositsioon on valitsuse nõudlik partner, alternatiivide pakkuja, kuid teisalt – parlamendienamusega koalitsioonile peab jääma võimalus oma poliitikat ellu viia.

Samas ei tähenda häälteenamus parlamendisaalis, nagu koalitsioonil poleks kohustust oma otsuseid avalikult põhjendada ja selgitada tehtud valikuid, ka toetudes mõjuanalüüsidele ja kaasates huvirühmi. Siis on valitsuse otsused arusaadavad, avalikkuse ees läbi arutatud. Seda rõhutasin ka riigikogu uue koosseisu avaistungil tänavu aprillis ja seda tuleb üle korrata.

Minu jaoks on koalitsiooni ja opositsiooni suhetes oluline see, et vastastikku ei solvata ega hirmutata, teineteise kohta ei kasutata väljendeid, mille pärast tuleb hiljem piinlikkust tunda. Viimasel ajal oleme riigikogu aruteludes kahjuks kuulnud ka sõnu, mis rikuvad meie poliitilist kultuuri.

Meenutan, et parlamendivalimisteni ei ole jäänud kolm kuud, vaid need valimised toimusid alles kolm kuud tagasi.

Risti erinevaid arvamusi on tekitanud valitsuse otsus siduda mitmete seaduseelnõude vastuvõtmine riigikogus usaldushääletusega.

See on koalitsiooni võimalus ja oht samal ajal. Võimalus, et riigikogu töö ei kiiluks kinni, obstruktsioon ei annaks vetot vähemusele ja valitsus saaks otsustada. Oht on selles, et riigikogu osa ei kärpuks vaid otsustamiseks, kas ta usaldab valitsust, ja parlamentaarne asjalik arutelu soikub.

Viimaste valimiste eel nägin ka lubadust, et riigikogu keskenduks rohkem poliitilisele debatile ja täitevvõimu üle järelevalvamisele. Ilus soov tugevdada parlamentarismi, aga kuidas seda päriselt teha? See saab olla koalitsiooni ja opositsiooni ühine tee.

Ma palun, et erakonnad hoiaksid meeles – küsimus on demokraatlikult valitud parlamendi usaldusväärsuses.»