Helir-Valdor Seeder: oleme valmis Isamaa uueks tõusuks. Valitsuse käpardlik tegevus on meile pärituul (3)

Avaldame Helir-Valdor Seedri kõne täies mahus:

«Eelmisest Isamaa suurkogust on möödunud kaks aastat ja maailm meie ümber on pööraselt ja pöördeliselt muutunud. Koroonakriisist väljusime, aga majanduskriisi sisenesime, sest eelmisel aastal Eesti majandus kahanes. Energiakriis ja erakordselt kõrged energiahinnad ning ülikõrge inflatsioon ja üldine hinnatõus tekitasid ebakindlust ettevõtjates ja toimetulekuraskusi inimestele. Seda kõike ravib praegune valitsuskoalitsioon Eestis seninägematu kobarmaksutõusuga. Majanduse tegelike probleemide lahendamise asemel tegeletakse asendustegevusega, nagu valitsusseadusega portfellide ümberjagamine ja ministeeriumide nimede muutmine.

Venemaa laienenud agressioonisõda Ukrainas on muutnud radikaalselt julgeolekukeskkonda kogu maailmas, muutes ka maailma vägevaimate, USA ja Hiina suhete tasakaalu, ambitsioone ja käitumist. Eestisse on sõda toonud ka kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, mis seab meie ette uusi väljakutseid ning tuletab meelde seni lahendamata keele- ja lõimumisprobleeme.

Õhinapõhine ja kampaaniakorras läbiviidav rohepööre Euroopas ei pruugi meid viia seatud eesmärkideni, võib neid hoopis kahjustada ja anda tagasilöögi majanduse konkurentsivõimele ja inimeste elatustasemele ning häälestada inimesed vajalike muudatuste suhtes negatiivselt.

Kõik eelnev on tekitanud ühiskondades ning inimestes hirmu ja ebakindlust tuleviku ees. Eestis (aga mitte ainult Eestis) väljendub see lisaks kõigele sajandi suurimas demograafilises kriisis, mida valitsus on otsustanud ravida Eesti ajaloos esimest korda peretoetuste vähendamisega. Ainsad kärped, rõhutan, ainsad koalitsioonilepingus kokku lepitud kärped puudutavad lastega peresid.

Eelmise riigikogu poolt erakondade konsensusega vastu võetud perehüvitiste seaduse tagasipööramine uue valitsuse esimesel tööpäeval sotside ja Reformierakonna poolt, kes ise olid mõni kuu varem selle heaks kiitnud, ja kõigi koalitsioonierakondade käitumine vastupidi valimislubadustele on suurejooneline pettus, vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning hävitab usalduse Eesti riigi vastu. Rekordiliselt väike sündide arv ja katastroofiliselt madal sündimus on Eesti riigi suurim probleem, mis ei võimalda kestlikult arendada Eesti riiki ning tagada eesti keele ja kultuuri säilimist. Aga see ei ole praeguse valitsuse prioriteet.

Eelmisest suurkogust alates (kõigest kahe aasta jooksul) on Eestis ametis neljas valitsus, milles ühes, kõige tõhusamas, oli osaline ka Isamaa. Kõik olulisemad algatused, mis sellel perioodil ellu viidi, olid Isamaa initsiatiivid: eestikeelsele haridusele üleminek, elektriturureform, perehüvitiste seaduse muudatused, Vene ja Valgevene kodanike relvalubade lõpetamine, kõrghariduse rahastamise stabiliseerimine jne. Uskumatult palju üheksa kuu kohta ja uskumatult palju eelmise valimisperioodi kohta tervikuna, kui siia lisada ellu viidud pensionireform ja palju muud meie eelmisest valitsusest.

Isamaa tegi, mida lubas. Lubadused oleme ausalt täitnud ja poliitikat enim mõjutanud ning Eesti arengule vajalikud muudatused ka ellu viinud. Aga ainult lubaduste täitmisest ja lubatud poliitika elluviimisest alati valimiseduks ei piisa.

Tegelikest kavatsustest vaikimine ja ilusad valed valimislubadustena, koostöö asemel vastasseis, mis mobiliseerib vastastikku valijad, varipartei kasutamine, protestimeelsus ja käremeelsed avaldused – need olid tegevused, mis viisid sihile. Isamaa jättis need teadlikult kasutamata. Erakonna esimehena oli see ka minu valik ja vastutus. Me ei süüdista kedagi teist, see oli meie valik. Ka tagantjärele, hoolimata valimistulemusest, teeksin sama valiku ega vahetaks poliitikas saavutatut kõrgema reitingu vastu. Lootsime, et tegu on sõna mõõt ja sellest piisab.

Enne valimisi soovitati ka mulle nii erakonnast kui ka väljastpoolt, et täidaksime «ühiskondlikku tellimust» ja läheksime kaasa valimiseelse hüsteerilise vastandumisega, valiksime poole. Aga me otsustasime jääda iseseisvaks nähtuseks Eesti poliitikas, otsustasime jääda Isamaa erakonnaks. Lõppenud valimiste peateema oli, kes keda välistab ja kes kellega käib, mitte poliitika sisu.

Valimised olid sisuliselt referendum meie endiste koalitsioonipartnerite (sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond) väljamõeldud ja saatanlikuks kuulutatud EKRE(IKE) vastu olukorras, kus Isamaa valikul olime koalitsioonis just sotside ja Reformierakonnaga. Ja nii saavutasid parima tulemuse kaks suurimat protestierakonda, kes protestisid teineteise vastu ja kihutasid Eesti valijad vihaselt teineteise vastu üles. Nende tuules saatis edu poliitilise ajaloota ja vastutuseta Eesti 200. Uue koalitsioonilepingu valguses saame tõdeda, et meil oli õigus, aga nendele jäi võit. Aga valega võidul on mõru maitse ja valel on lühikesed jalad.

Isamaa suurim «patt» nendel valimistel oli koostöövalmidus, lähtudes loomulikult poliitika sisust. Avalikkuse ning valijate suurim etteheide Isamaale oli… et me oleme valmis koostööks!! Valmis koostööks kõigi demokraatlikult parlamenti valitud erakondadega ega välista kedagi ega vastandu kellelegi tingimusel, et poliitika kujundamisel lähtutakse Eesti huvidest ja väärtustes leitakse piisav ühisosa! Koostöövalmidus Eesti tuleviku nimel sai 2023. aastal Isamaa peamiseks valimistulemuse kujundajaks, ja seda negatiivses võtmes. Kõlab tobedalt ja ongi tobe.

«Valimistel on tagajärjed!» hõiskab Reformierakonna esimees Kaja Kallas. Tõepoolest, valijad said, mille valisid. Nagu tänaseks teame, oli see valik grupeering SALK, kes oli Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 staap ja aju ning kujundas ja koordineeris nende poliitikat, valimiskampaaniat ja rahastamist. SALK asus liberaalsete erakondade lipulaevaks, olemata ise erakond, ja nende tegutsejate hulgast leiame ka põhiseaduslike institutsioonide Eesti Panga ja presidendi meeskonna esindaja, kes hoiab niimoodi põhiseaduslikku tasakaalu! See on moraali, aga ka demokraatia toimimise seisukohalt oluline tähelepanek.

Murega peame tõdema, et tänased koalitsioonierakonnad ei olegi iseseisvad poliitilised jõud, vaid on ühe seadusvälise katuserakonna filiaalid ja lihtsalt peibutus valijatele. Selline olukord ja tegevus on otseses vastuolus Eesti põhiseaduse mõtte ja seadustega, rääkimata ausast poliitikast, ning selle vastu ei peaks huvi tundma ainult ERJK. Niisugune poliitilise võimu kujundamine Eestis on ülimalt ohtlik ja siin pole välist vaenlast enam vajagi. Viimased valimistulemused kujunesid seadusvälises ja ebaõiglases konkurentsis ning poliitilist dopingut kasutades.

See kurb tõdemus pole kibestumine, vaid suur mure Eesti poliitilise süsteemi tuleviku pärast. See on tõsine mõtlemise koht inimestele, kes soovivad, et Eesti oleks läbipaistva poliitikakujundamisega ja demokraatlik parlamentaarne riik.

Aga SALKi poliitika sobib kõige paremini EKRE-le, kes ammutab oma poliitilise kapitali suuresti kõigele ja kõigile vastandumisest. Selles «pühas» võitluses on kõik vahendid ja igasugune poliitika alternatiivideta iseenesest õigustatud. Eesti kaheks jagamine, kus kõik võitlevad EKRE vastu, sobib just neile.

Iga valimine on õppetund poliitikutele ja erakondadele, aga ka valijatele. Seekordne õppetund oli eriline. Nii palju valet pole Eestis varem valimistel kunagi külvatud. Nii segane pole valimisjärgne poliitmaastik kunagi olnud ja nii suures vastuolus valimislubadustega koalitsioonilepingut pole varem Eestis nähtud.

Kuhu oleme jõudnud?

Aastakümneid paksemat riiki ja suuremaid makse nõudnud Keskerakond piketeerib valitsushoone ees maksutõusude vastu ning aastakümneid õhukesest riigist ja madalatest maksudest jutlustanud Reformierakond kaitseb Stenbocki maja müüride vahele varjudes kiivalt rumalat maksutõusupaketti ja likvideerib olematut maksuküüru, suurendades sadade miljonite eurodega eelarve puudujääki, mida siis tasakaalustatakse kangelaslikult maksutõusude ja uute maksudega ning kärbetega lastega perede arvelt.

Ka sotsid on unustanud oma varasema ajaloo ja valimiseelsed lubadused ning on pärast valimisi ümber sündinud. Palgavaesust likvideeritakse jõukamaid toetavate tulumaksumuudatustega ja lapsetoetuste tõstmise asemel hoopis kärbitakse peretoetusi ja tühistatakse tulumaksusoodustused lastega peredele.

Eesti 200 valides hüppasid valijad tundmatus kohas vette ja peaga otse vastu kivi. Pikast plaanist ja personaalsest riigist käib kogu riigil pea ringi ning segadused Slava Ukrainist kuni riigikogu ebademokraatliku ja saamatu juhtimiseni on tõesti toonud uue ja värske kultuuri poliitikasse, kahjuks negatiivse. Ja kui ma vaatan neid vikerkaaresüdamega riigikogu saalis ringi siblivaid Eesti 200 aktiviste, siis meenub mulle nõukogudeaegne entusiastlik komsomoliaktiiv.

Eestit valitseva liberaalse internatsionaali plaanid on suured: lisaks Eesti majandust ja inimesi ahistavale maksutõusupaketile ja perepoliitika pea peale pööramisele on nende agendas veel vihakõneseadus, ühiskondlikku moraali lagundav pealekaebamise seadus, samasooliste abielu seadustamine ja palju muud. Kõigel ei jõua peatuda.

Aga kõik soovitakse ära teha kahe kuuga, kaasamata sihtrühmi, eirates elementaarseid parlamendireegleid ja demokraatlikke põhimõtteid. Võitja võtab kõik ja pärast seda tulgu või veeuputus. Reformierakondlasest peaministri mõtted tiirlevad juba tulevase eurovoliniku koha ümber ja tüütu ning ebamugav sisepoliitika segab rahvusvahelist õitsemist.

Kõikide koalitsiooniplaanide elluviimine halvendab järsult maksukeskkonda ja muudab katastroofiliseks Eesti demograafiapoliitika. Samasooliste abielu seadustamine koos lapsendamisõigusega on samm üle lävepaku, mis on vastuolus loodusseadustega, kust tagasiteed enam ei ole.

Küsimus pole ainult abielus ja kas kelleltki midagi ära võetakse. Lapsed on inimesed, mitte kellegi õnne sepistamise vahend. See on viljatu kannatuste rada, kus lastelt võetakse bioloogilised vanemad, kaovad ema ja isa, mees ja naine, õde ja vend. See on tänapäeva lõssenkism ehk stalinlik pseudoõpetus bioloogias, kus sotsiaalse soomääratlusega tahetakse muuta anatoomiat ja bioloogiat. See on võimatu, see on enesepettus isegi siis, kui enamik inimesi seda toetab.

See on Mitšurini loosungi «Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise» taaselustamine. See on enesehävituslik nii üksikisiku, perekonna kui ka ühiskonna tasandil. Lisaks kaovad põlvnemise kaotamisega järjepidevus ja mälu. Väikene Eesti rahvusriik ei ela sellist «moodsat» eksperimenti üle. Selline poliitika lõhestab Eestit veel rohkem ja jagab rahva kahte leeri.

Head erakonnakaaslased. Eesti ei jagune kaheks. Eesti on mosaiikne tervik. Eesti on ka poliitiliselt palju mitmekesisem ning selles seisnebki meie riigi kestlikkus ja rahva igavikulisus. Isamaa erakonna väärtused lähtuvad püsiväärtustest, mitte hooajalisest moest. Ja see ei ole mineviku kivistunud igand.

Mõni targutaja leiab, et me oleme liiga kitsas nišipartei. Need inimesed pole tõenäoliselt lugenud Isamaa maailmavaatelisi aluseid, valimisprogramme ega ole kursis meie tegeliku poliitikaga. Isamaast ei tohiks enam kunagi saada laialivalguv ja hägune rahvapartei, mille tõttu kaotasime oma loomuliku koha Eesti poliitilisel maastikul ning mille taastamine on võtnud aastaid aega. Just sellise laiapõhjalise rahvaparteina jõudsime valimiskünnise alla. Ma ei räägi siinkohal erinevate arvamuste ja avatud arutelu piiramisest. Absoluutselt mitte.

Head sõbrad. Mis seob sotsiaaldemokraat Katri Raiki, parempoolseid Siim Kiislerit, Lavly Perlingut ja Henrik Hololeid, reformierakondlasi Marko Mihkelsoni ja Yoko Alenderit, Eesti 200-lasi Margus Tsahknat ja Liisa Pakostat, ekrelasi Jaak Valget, Mart Helmet ja Kalle Grünthali, parteituid Ene Ergmad ja Anzori Barkalajat… Seda loetelu võib jätkata. Õige. Need on endised Isamaa (või Res Pubilca) liikmed.

Kõik toredad inimesed, kes on kuulunud meie erakonda ja on nüüd laiali valgunud kogu Eesti poliitilise spektri ulatuses ega mahu isegi kogu poliitilisele maastikule ära (vasakult paremale, konservatiivsusest liberaalsuseni). Kas keegi arvab tõemeeli, et Isamaa võiks olla neile ühine kodu, kus me kõik üheskoos poliitilise energiaringi moodustame ja laiapõhjalise rahvaerakonnana edukad oleme?!

Tuletagem meelde meie erakonna kuue aasta tagust olukorda, kui enamik meediast ja suur osa valijatest kuulutas Isamaale kindlat kadu. Aga oh üllatust, jäime ellu, kujundasime hoopis jõuliselt Eesti poliitikat ning taastasime oma koha. Nüüd on aeg ja eeldused Isamaa uueks tõusuks. Seejuures ei tohi meist saada ka tuult nuusutav võimu- ja mugavuspartei, kes tegutseb vaid tähtsate ametikohtade hoidmise nimel.

Isamaa lähtub rahvuslik-konservatiivsest maailmavaatest, demokraatlikest põhimõtetest, kandes isamaalisi ja kristlikke väärtusi. Pere, kodu, usk, isikuvabadused, ettevõtlikkus, väärikus ja isamaa-armastus, traditsioonid, noorte julgus ja vanemate kogemus – need kõlavad sõnad oleme valmis pöörama praktiliseks poliitikaks muutuvas maailmas. Oleme seda oma tegevusega korduvalt tõestanud. Isamaa on positiivne alternatiiv nii praegusele äparduvale valitsuskoalitsioonile kui ka revolutsioonilisele protestipoliitikale. Isamaa ei kuulu kummalegi poole.

Isamaa on Eesti poliitika isamaalise suuna kujundaja, kes püüdleb ideaali poole, kuhu mahuksid kõik meie kaasmaalased. See on rahvusriigi ja eestluse ideaal. Selle nimel oleme valmis kompromissideks ja ühisosa otsimiseks kõikide parlamendierakondade vahel, lähtudes Eesti riigi, keele ja kultuuri säilimisest üle aegade. Me ei viska kedagi nurka ega jäta liiga pikaks veninud karavanist kedagi maha, isegi siis, kui valija meid selle eest karistab.

Oleme Eesti poliitikas isamaalise teeraja juba sisse tallanud, nüüd tuleb seda valijatele paremini tutvustada. Ükskord mõistab Eesti valija seda niikuinii. Aga selle mõistmisele peame erakonnana ise aktiivselt kaasa aitama. Paremini kui seni. Kuidas ja kellega – see on ka tänase suurkogu valik.

Tänane suurkogu valib uue erakonna eestseisuse, aukohtu, revisjonikomisjoni ja esimehe. Isamaa valikutest on Eesti poliitikas läbi aegade väga palju sõltunud. Sõltub ka tulevikus. Seega on meie tänasel ühisel valikul suur vastutus ja oluline kaal. Olen kindel, et teeme parima võimaliku valiku, sest ülesseatud kandidaadid on võimekad ja teotahtelised erakonna liikmed ning valik on demokraatlikult mitmekesine.

Head mõttekaaslased! Mina olen otsustanud seekord erakonna esimeheks mitte kandideerida. Kuus aastat ja kolm valimisperioodi on olnud parajalt pikk aeg. Oleme selle aja jooksul korrastanud oma maailmavaatelised põhialused ja taastanud poliitilise selgroo, nurjanud erakonna kaaperdamise katse ja taastanud demokraatlikult kodurahu, osalenud mitmes valitsuses ja väga edukalt ellu viinud valimislubadused. 2017. aasta kevadel erakonna esimeheks saades oli erakonna toetus valimiskünnise all.

Viimasel nädalal mõõdetud Isamaa toetus oli kaks korda suurem: 10,3 protsenti, Eesti 200st ja sotsidest eespool. Hoolimata sellest, et meie ambitsioon on oluliselt suurem, annan teatepulga üle rahuliku südamega, sest keerulisem periood erakonna korrastamisel on möödas ja oleme valmis Isamaa uueks tõusuks. Valitsuse käpardlik tegevus on meile pärituul sellel teel.

Mina annan teatepulga üle ausana nii valijate kui ka endiste koalitsioonipartnerite ees. Me pole petnud valijaid, ei ole kasutanud keelatud võtteid ega reetnud koalitsioonipartnereid. See on usalduskapital, mille annan lisaväärtusena üle oma järglasele ja kinnitan, et see toob dividende kõige keerulisematel ja delikaatsematel aegadel.

Poliitika on maraton ja samas ka teatejooks. Mina olen oma vahetuse selleks korraks ära jooksnud. Nüüd on uue esimehe kord. Hea valik on universaal – sprinteri võimekusega pikamaajooksja, kes suudab eristada maratoni amokijooksust. Mina tänan kõiki erakonna liikmeid ja toetajaid, kellega on ühiselt senist teekonda käidud. Keeruline, aga väga huvitav on olnud. Aitäh teile!

Aga minust Eesti poliitika ei vabane. Kavatsen jätkata aktiivses poliitikas riigikogu liikmena ning hoiatan ja samas ka lohutan nii toetajaid kui ka konkurente, et… i(I)samaa on igavene!»