Katkenud teekond tippu: «Käis prõks ja vajusin sekundiga suurde loiku!»

Himaalaja parim mägironimise kuu — mai — tõi tänavu Eestisse rekordarvu uusi sangareid, kes maailma katusel suuri tegusid korda saatsid. Kuid selge on ka see, et tänapäeva mägironijate edu on tihedalt seotud tugiköite ja lisahapnikuga, ilma milleta näitab mägi alpinistile kiiresti oma hambaid. 

Kui tunamullu Džomolungma ja mullu K2 tippu roninud Meleski kohta saabus mai teisel nädalal uudis, et ta on jõudnud Nuptsele, tuli esmalt sukelduda interneti avarustesse, et aru saada, kus see hiiglane õigupoolest asub. Selgus, et Nuptse jalamil käiakse väga sageli, sest mürakas seisab kõrvuti Džomolungma (8848 meetrit) ja Lhotsega (8516 meetrit). Kõigi kolme mäe baaslaager on sama, kuid «väikseim vend» pole ronijate hulgas eriti popp. Koos Meleskiga on Nuptsel (7861 meetrit) käinud vaid 25 alpinisti. Seevastu Everestile tõusjate arv läheneb 6500. Lisaks šerpad. Ent nemad kuuluvad mägedega justkui kokku ja nende käimisi tavaliselt ei loendata.

Melesk (37) on alpinismiga alustanud valest otsast – esimeste tippude seas kukkus tema kontole kohe maailma kõrgeim mägi. Džomolungma on ka tavakodaniku meelest see kõige-kõigem, ent alpinistide tunnustuse teenib pigem ronija, kel on ette näidata K2 (8611 meetrit) vallutamine. Sel mäel on ohtralt hüüdnimesid – Mägede kuningas või Jõhker mägi –, sest nagu asjatundjad ütlevad, üritab see ronijalt iga hinna eest elu võtta. Kuid milleks siis Nuptse?

Soojenduseks paras

«Miks mitte. Olen nagu kass, kes kõnnib omapead – kui ekspeditsioon mu ellu vähegi sobib, haaran võimalusest kohe kinni,» räägib Melesk.

Nuptsele ronimise eel arvas ta, et retk saab olema suhteliselt kergem, sest mägi on maailma kõrgeimast kaaslasest kilomeetri jagu madalam. «Aga rada läheb seal püstloodis üles, puhkepausiks pole kusagile istuda ja tiputõus kestab kokku 12 tundi.» Nii Džomolungmale kui ka K2-le jõudis naine viimasest laagripaigast omal ajal poole kiiremini.

Lisaks juhtus eestlasel seekord mäel ka väike viperus. Juba esimestest sammudest peale tundus talle minek tavatult raskena. Poole tee peal sai Melesk aru, et hapnikku ei tule maskist piisavalt peale. Alles siis, kui üks šerpadest ballooni ja hapnikutoru kohendas, läks tõus edasi ludinal. Ilma lisahapnikuta naine üleval ei käi, sest ronimisest tuleb tema sõnul rõõmu tunda, muidu pole asjal mõtet.

Nuptse on eripärane veel ka selle poolest, et mäe tipp on ronijate eest peidetud. Kui vahepeal juba tundub, et oled tipus, siis nii see paraku pole. Lõpuks tuleb ronida kõrgele karniisile ja sealt veel tükk maad edasi vantsida, kuni õige punkt käes. «Manaslul (8163 meetrit) juhtub tihti sama asi, et käiakse üleval eeltipus, aga ei minda päris lõpuni,» mainib Melesk.

Suure osa edust tagavad alpinistidele neid tippu juhtivad mägede tundjad. Nimekaks tegijaks peab Melesk sel alal ameeriklase Garrett Madisoni meeskonda, kelle teeneid ta ka ise kasutab. Madison on ainuüksi Džomolungma tipus käinud 12 korda ja viinud sinna enam kui 70 mäeturisti. «Usaldusväärsus ja asjatundlikkus on seejuures tähtsad, muidu pole harva kõrgmäestikku väisavatel huvilistel tippu jõudmiseks mingit lootust,» arvab eestlane.

Melesk ise end teab mis alpinistiks ei pea. Alles 2018 jõudis ta Aafrikas Kilimanjarole (5895 meetrit), mida mägironijad õigeks mäeks ei arva – liiga madal. Aasta hiljem väisas ta Alaskal Denali tippu (6184 meetrit).

«Tegelikult olen pigem matkaja tüüp,» lisab ta. Ent nagu ekspeditsioonid on näidanud, sobivad talle ka kaheksakilomeetrised tipud.

Teisalt, mida suuremaid tükke ette võtta, seda raskem on hakkama saada ilma sponsoriteta. Siiski püüab ta võõra raha kaasamist edasi lükata, sest see kaotaks ronimisest võlu, kui tuleb hakata tippe võtma pelgalt kellelegi videote tegemiseks.

Mõrkjasmagus pill

Nagu selgus, oli Nuptse tipp Meleskile vaid eelmänguks. Tegelikult sihtis ta maailma kõrguselt kolmandat mäge Kangchenjungat (8586 meetrit). Sinna pole eestlastel varem asja olnud, sest erinevalt teistest Himaalaja hiiglastest seisab mägi eraldi kaugemal idas.

Viis päeva pärast laskumist Nuptselt lendas Melesk Kangchenjunga baaslaagrisse 5500 meetri kõrgusel – see on kõrgemal kui Džomolungma-Lhotse-Nuptse laager. «Aklimatt oli tehtud, ilm viimase peal, tervis suurepärane,» loetleb ta.

Nuptsest teisiti oli Kangchenjungal aga see, et mäkke tuli eestlasel minna ilma Madisoni meeskonnata, seltsiks vaid šerpa. Algul läks kõik plaanipäraselt – kolme päeva jooksul tõusti laager laagri haaval järjekorras neljandani (7400 meetrit). Ent kui keskpäevaks kohale jõuti, nägi Melesk juba kaugelt, et tugiköite paigaldus silmapiiril alles käis. Mis tähendas seda, et vaid ime läbi oleks mehed jõudnud õigeks ajaks raja märgistatud. Ülejärgmiseks päevaks andis ilmateade juba halbu uudiseid.

Kaheksa tundi hiljem mindi siiski liikvele. Kell kaks öösel jõuti 8000 meetri peale, kust rühiti edasi. Kui sellest veel kaks tundi hiljem hakkas taeva idakaar järk-järgult helendama, voolas koos valgusega soontesse justkui uus energia. Ent peagi sai selgeks, et tugiköied oli pandud valele rajale. Ühel hetkel kõrgus alpinistide ees sein. Ülevalt langes kive, keegi sai kiviga vastu pead, õnneks mitte surmavalt.

Melesk otsustas laskumise kasuks, sest ilma köiteta ta tundmatule mäele ei roni. Ka tema šerpa oli Kangchenjungal esimest korda. «Allatulekul astusin halvasti jääle, käis prõks ja vajusin sekundiga suurde loiku.» Naine seisis vööni vees ega teadnud kas nutta või naerda. Baasini jäi sellest kohast 15 minutit astuda.

«See oli märk, et sel aastal ma enam uuesti ei ürita,» tõdeb Melesk, kes peab end veidi ebausklikuks või ülimalt tähelepanelikuks – kuidas võtta. Džomolungmalt saadud palvelipud on eestlasel igal ekspeditsioonil telgi küljes, aga Nuptselt lahkudes ununesid need maha. Usu või ära usu – pärast seda läks rappa ka mäe vallutamine.

Nii nagu Džomolungma ei andnud end talle kätte esimesel katsel, jäi eestlasel ka Kangchenjunga tipus tänavu käimata. «Muidugi olin alguses veidi kurb, aga sai ju ronida ja retk oli iseenesest vahva,» räägib Melesk. Ta kirjeldab Kangchenjungat kui teistest erinevat mäge, kus on vaikne, sest rahvast pole seal palju. Tiputõus on samamoodi 12 tundi pikk nagu Nuptsel. «Kui taas raha teenin, lähen tagasi. Sest nagu alpinistid ütlevad: ära muretse, mägi ei kao kuhugi.»

«Kummaline öelda, aga mul algab tegelikult nüüd kohe puhkus,» jätkab Melesk, kelle graafikus vaheldub kuus nädalat tööd sama pika puhkusega. Üks töötsükkel Kariibi merel seilaval 54 meetri pikkusel luksusjahil jäi tal Himaalaja pärast lihtsalt vahele. Nii pääsebki naine vahepeal Eestisse käima. «Üldiselt on mu kodu seal, kus on mu kotid,» möönab ta, kuid peab sünnimaad endiselt kohaks, kuhu esimesel võimalusel naasta.

Himaalaja lummuses

Himaalajaga kohtus Melesk esimest korda siis, kui ta pärast 12. klassi Pekingis vahetusõpilaseks käis. «Sõitsime kord perega, kelle juures ma toona elasin, Tiibeti eelmäestikku. Järsku mets lõppes ja silmapiirile kerkisid lumised mäed. Tegin neist kahe nädalaga hullu moodi pilte, tänu millele pääsesin hiljem kunstiakadeemiasse fotograafiat õppima.»

2008. aastal sõitis Melesk Nepaali, Annapurna ringile. «Tahtsin proovida, kuidas mul kõrgel matkamine välja kukub.» Reisi kulminatsiooniks kujunes Thorung La kuru (5419 meetrit), kuhu jõudes mõtles eestlane, et kui see nii lihtne ongi, siis proovib ta ka päris mäge ronida. Järgmisel aastal läkski ta Alar Sikuga Argentinasse Aconcaguale (6960 meetrit), millele järgnes Kazbek (5054 meetrit) Gruusias. Kõrgtippudeni jäi siis veel mitu aastat.

Kuni päris viimase ajani terendas Himaalaja eestlaste jaoks justkui kauge ähmane unistus. Nüüd on asjad hakanud muutuma. Tänavu vallutasid Džomolungma Ott Tinn, Katrin Merisalu ja Kunnar Karu. «Paistab, nagu oleks eestlastest üleöö saanud Alpi rahvas, aga mäel oli samal ajal vähemalt 50 ameeriklast, rääkimata ülejäänud riikidest tulnud ronijatest,» ütleb Melesk, kes peab alpiniste üksmeelseks kogukonnaks, kus rahvusel vahet ei tehta. Katmandus peatutakse tavaliselt isegi samas hotellis.

Kui Merisalu filmid mägedest on teada-tuntud ja Karu kontol on üle 200 vallutatud tipu, siis Tinn maandus sellesse seltskonda justkui taevast. «Tegelikult see nii pole, lihtsalt Ott elab juba aastaid Kalifornias, Põhja-Ameerika läänerannikul, ja teeb vabal ajal samuti seda, mis meeldib – ronib ja matkab.»

Mõnikord imestatakse, miks Melesk jälle mägedesse kipub. «Et veri keeks,» vastab ta ja selgitab, et talle meeldib enese proovilepanek, kus pingutusele järgneb magus tunne, et sai hakkama. Teisalt nõuab ronimine ülimat keskendumist – igal hetkel tuleb vaadata, kuhu ja kuidas astuda. Mäed õpetavad ka kannatlikkust. «Ma ei lähe enam närvi asjade peale, mis on minu kontrolli alt väljas.» Samuti pole mõtet ohtlikus olukorras endale hirmu ligi lasta.

Pigem tekib Meleskil hirm, et aastad pudenevad, kui liiv sõrmede vahelt, aga nii palju on veel kohti, kuhu tahaks reisida ja kus maailma tundma õppida. «Kui ma Kangchenjungalt alla tulin, pea kohal ohtlikud lumest eendid ja jalge ees lõhed, nautisin ikkagi hetke – läheb nagu läheb. Mõnda asja saab muuta, aga mingid asjad on elus ette määratud,» usub ta.