OTSE POSTIMEHEST ⟩ Abilinnapea Betina Beškina: Rahalist abi tuleks osutada eelkõige neile, kes on vaesemad

Alates juulist on lubatud eakatele keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Kas hooldekodu nõudlejad koputavad juba teie uksele, et tahaks ka?

Jaa. Iga päev saavad küsimusi nii linnaosad, sotsiaal- ja tervishoiuamet, linnavalitsus. Huvi on suur.

Tallinnas saab umbes 1000 inimest linnalt praegu hooldekodus elamiseks hüvitist. Prognoosime, et juulis on hüvitise saajaid juba 3000, kellest 500 on uued kliendid – nemad elavad praegu veel kodus. Mõned neist on iseseisvamad, teiste abivajadus on suurem. Linnale kuuluvas Iru hooldekodus pakume teenuseid neile, kellel on suurem hooldusvajadus.

Rahalist abi hooldekodus elamiseks saavad need, kes kodus enam toime ei tule. Ehk see pole mugavusteenus. Kes ja kuidas otsustab, et inimene vajab hooldekodukohta?

Abivajadust hindavad kindla korra järgi kogenud sotsiaaltöötajad. Sedakaudu selgub, kas saame hakkama täiendava abiga inimese kodus või sellest ei piisa ja vaja läheb hooldekodu kohta.

Kuidas te hindate abivajadust siis, kui inimesel on näiteks mäluhäired või dementsus?

Siis on vaja arsti sekkumist, sest haiguslikke seisundeid määravad ikkagi arstid ja sellest me lähtume.

Kas hooldekodusse minekust võib ka loobuda, kuigi sotsiaaltöötaja seda soovitab?

See pole kohustuslik. Tihti on need väga dramaatilised hetked, kui pere peab otsustama, et panna oma lähedane kusagile asutusse. Kui eakal on päeva jooksul vaja palju kõrvalabi, siis tavaliselt tehakse see otsus ikkagi ära, mida ka inimene ise ühel hetkel mõistab. Sest nende jaoks, kes kodus oma lähedast hooldavad, on see väga kurnav, nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Sel juhul pakume juurde koduteenuseid, kui inimene sellega nõus on.

Võtame vastupidise variandi. Sotsiaaltöötaja arvates pole inimesel hooldekodu vaja, aga viimane pole sellega nõus – kuidas seda otsust vaidlustada?

See on võimalik. Võib saata linnavalitsusele vaide 30 päeva jooksul otsuse tegemise hetkest või pöörduda kohtusse. Me üritame eriarvamusi siiski lahendada sõbralikult ja leida kesktee. Kui on soov ikkagi hooldekodusse minna, siis sel juhul saab seda teha oma raha eest – see võimalus jääb.

Selleks, et teada, kui palju hooldekodu koht inimese jaoks maksab, tuleb teada lisaks kohatasule selles sisalduvat toidu ja majutuse kulu, mille eest peab inimene tasuma ise, näiteks pensioniga. Teise osa kohatasust – hooldekulude osa eest maksab omavalitsus, kes võib sedagi osa teatud summani piirata – ülejäänu eest peab maksma samuti inimene ise. Teeme tahvlil näite läbi.... Päris keeruline, abiks oleks veebikalkulaator, mille omavalitsused võiksid ühiselt välja töötada.

Õiguskantsler on leidnud, et kogu pensionit teenustasuks hooldekodu elanikult ära võtta ei tohi, osa peab talle kätte jääma, näiteks kümme protsenti. Kuidas Tallinna linn käitub?

Praegu oleme jätnud kliendile alles reeglina viis protsenti tema pensionist, sest hooldekodus on talle elamine, söök ja ravimid tagatud.

Mis saab, kui inimene tahab teha uue soengu või osta uue kleidi?

Iru hooldekodus on meil ka lisateenused tagatud, samuti võib linn vajadusel otsustada teisiti ja kätte jätta suurema summa.

Riigikontroll ütles aastaid tagasi, et sotsiaalkindlustusamet peab kindlaks tegema, kui suur osa pensionist inimesele kätte jätta, aga kahjuks seda otsust siiani pole. Sellepärast tegutseme oma parema äranägemise järgi.

Tuleme tagasi näite juurde, kus võtsime aluseks 1300-eurose hooldekodu kohatasu. Kas see on realistlik näide?

See oleks lihtne, kui Tallinnas-Harjumaal saaks koha 1300 euroga. Meie analüüs näitab, et realistlik hind on vähemalt 1500 eurot – selle võtame ka aluseks, kui me hakkame kinnitama piirmäära, kui suures summas hooldekulu hiljem hüvitame.

Millal linn selle piirmäära kinnitab?

Juuni keskpaigas pärast linnavolikogu istungit. Tallinnas kehtiv piirmäär peab olema kõrgem, kui riik oma arvutustes ette nägi, sest muidu ei saa me tagada inimestele vajalikku teenust ja täita seadust.

Seadus ütleb, et piirhind peab olema nii kõrge, et vähemalt üks hooldekodu oleks selle hinnaga kättesaadav.

See ei ole tõsine jutt, sest ühe hooldekodu kohad täituvad väga kiiresti ja mis siis edasi saab? Meie arvestasime oma analüüsis, et 2/3 hooldekodudest Tallinnas ja Harjumaal oleksid kättesaadavad kehtestatava piirmääraga.

Kas see tähendab, et omavalitsus peab hakkama tegelikkuses rohkem maksma, kui riik raha annab?

Absoluutselt. Kui sel aastal peaks meie prognoosi järgi olema asi korras – saame pooleks aastaks 12,5 miljonit eurot, siis järgmisel aastal peaks raha kõvasti puudu jääma, sest terve aasta peale saame vaid 16 miljonit eurot. Siia on probleem juba sisse kodeeritud.

Kuidas te kavatsete seda probleemi lahendada? Lähete riigi vastu kohtusse, sest saate vähem raha kui ülesandeid, mida on vaja täita?

Sellist otsust praegu ei ole, aga me kavatseme ikkagi nõuda puuduvaid rahalisi vahendeid. Ei saa nii olla, et riik annab väga haavatavale sihtrühmale lubadusi, kogu vastutuse paneb omavalitsusele, aga raha piisavalt ei anna.

Sotsiaalkaitseminister on öelnud, et tänavu tuleb omavalitsustele anda tulevastest aastatest rohkem raha, sest selle eest on vaja välja arendada ka koduteenused.

See on väga imelik loogika maksta kinni hooldekodukoht, aga samas loota, et inimesed jäävad koduteenustele. Siin on minu hinnangul probleem. Esiteks ei piisa riigi antud rahast isegi hooldekoduteenuseks, aga koduhoolduseks ei piisa samast summast kohe kindlasti. Õnneks on Tallinn kodus pakutavaid teenuseid juba aastaid arendanud ja teeb seda edasi. Seejuures ootame riigilt siiani koduteenuste kvaliteedinõudeid, nagu ka hooldeteenuse kvaliteeti puudutavat määrust.

Kui mujal jäävad hooldekodude kohatasud madalamaks, siis on Tallinnal kasulik saata oma elanikud kaugel asuvatesse hooldekodudesse. Kui palju inimene ise või tema pere saavad otsustada, kuhu nad soovivad elama minna?

See on 100 protsenti inimese ja pere otsus, kuhu minna ja kui palju soovitakse ise juurde maksta, kui koht on näiteks keskmisest kallim. Kui on vaja, siis me võime soovitada midagi, aga me ei saa öelda perele, kuhu täpselt minna.

Mis saab siis, kui pere tahab piirhinnast madalamat teenust, aga need kohad on otsas?

Siis otsitakse talle kallim hooldekodu ja omavalitsus maksab selle vahe kinni.

Aga kui ühel hetkel on kõigi hooldekodude kohad täis, mis siis saab?

Meie saame pakkuda ajutiselt koduteenuseid või raskematel juhtudel kohta hooldushaiglas, kuid ootame, et riik sekkuks ja teeks reformiga tööd edasi. See on suur probleem, et kohti ei ole, ent soovijaid on palju, kuigi oli ju ette teada, et nii läheb, kui reformiga uks lahti teha ja öelda, et võtke peaaegu tasuta hoolekodukoht. Siis tuleb lisakohad ka tagada.

Hooldusteenuseid peavad omavalitsused osutama aastast 1995, äkki peaks omavalitsus ise hooldekodu kohti juurde looma?

Meil oli toimiv süsteem, aga reform tekitab segaduse ja kohtade defitsiidi. Need on süsteemsed probleemid, mida oleks võinud ennetada, kui poleks niimoodi kiirustatud.

Linnale kuuluvas Iru hooldekodus sai just valmis uus korpus – endise 300 koha asemel on seal nüüd 400 kohta. Oleme kontaktis ka teiste hooldekodudega.

Tallinn on rikas omavalitsus, nagu te ka välja tõite – kehtestab linn teistest piirkondadest kõrgemad kohatasu hüvitised. Kas hooldekodude huvi teie elanike vastu on suur?

Ja, neid ettepanekuid on olnud, aga me ei saa sellist koostööd luua, me ei saa mõjutada inimesi kuhugi elama minema. Kõrgemad hüvitised pole meil sellepärast, et me oleme rikkad, vaid sellepärast, et me tahame, et neil, kel on õigus teenusele, need seda ka saaks. See oleks vale, kui me jätaks inimesed teenusest ilma.

Ilmselt küll, sest muidu võivad elanikud minna omavalitsuse vastu ka kohtusse, nagu on juhtunud lasteaiakohtade puudusel. Ent kokku hoida ei saa vist ka selle arvelt, et miljonäriprouale kehtiksid madalamad hüvitised kui rahvapensioni saajale?

Uus seadus nõuab, et me pakuksime ühesuguseid hüvitisi kõigile olenemata kliendi majanduslikest võimalustest. Mina arvan, et abi andmisel tuleks arvestada ka inimese sissetulekut ja kinnisvara ning rahalist abi osutada eelkõige neile, kes on vaesemad. Mõned pensionärid elavad alla keskmise pensioniga, teistel on kallis kinnisvara. On imelik vaadata, et hinnad kasvavad ja kõigi jaoks (ka vaesemate jaoks) tõstetakse makse, et siis jagada heldelt kõigile rahalist abi.