MIS UUDIST? ⟩ Äsja Odessast naasnud Raul Vaigla: tänaval ei saa arugi, et sõda käib (1)

Läheme Ukraina teemade juurde – 449. päev.

See on karm. Olles Odessas, nägime ka neid inimesi, kes on olnud sõjaga lähemalt seotud ja olnud rindel. Nad rääkisid, mida need Vene sõdurid on teinud. Näiteks on kirikus altarimaalid rooja täis loobitud. Need ei ole inimesed. See on kole.

Mis meeleolud Odessas olid?

Linnas ei saa otseselt aru – võib-olla see, et linn on tühjem. Põhitänaval oli palju vähem inimesi, kui oli kuus aastat tagasi. Aga samas, ühel päeval oli pargis üritus, kus mängis Odessa sõjaväeorkester, seal oli rahvast küll, n-ö narodnoje guljanije käis, kõik kohvikud olid inimesi täis.

Kas eestlasi teatakse Odessas?

Ikka, väga hästi teatakse. Eestlased ja Eesti ongi esimene asi, kohe on nendepoolne tänulikkus. Suvel käisin naisega Portugalis ja olin ühe turismiatraktsiooni järjekorras. Ja siis keegi kohalik pakkus teenust ja küsis, kust me pärit oleme. Eestist? No tore. Ja siis, kui ta ära läks, pööras kohe üks naine meie poole. «Kuulsin, et te olete Eestist, ma olen ukrainlane.» Ja ta tänas ja rääkis, kuidas eestlased läksid neile esimesena appi. Mina arvan, et me peaksime ikka edasi neid aitama nii palju, kui saame.

Te käisite Meelis Kubitsaga Ukraina televisioonis rääkimas ka.

Jaa, see oli päris punk.

Mis punk? Näeb välja nagu normaalne televisioon?

Intervjuu andmine vene keeles ei ole kõige lihtsam tegevus.

Mina kuulasin seda intervjuud. Oli väga huvitav, et küsiti ukraina keeles ja siis te rääkisite vene keeles.

Meil oli tegelikult spikker ees. Nemad ei tohtinud rääkida vene keeles, aga meie vastata ikka võisime vene keeles. Mul oli spikker ees, aga ma ei olnud kindel, kas ma alati vastasin õigele küsimusele. Ukraina ja vene keel on nii palju erinevad, väga järge ei aja. Võis olla küll, et mina rääkisin aiast ja küsiti hoopis aiaaugust.

Mida küsiti?

Kõike, kuidas Odessas meeldib ja kas muusikaga saab sõda võita. Mina omakorda tõin võrdluse, et meie omal ajal sümboolselt laulsime ennast vabaks, miks nüüd ei või muusika aidata. Minu sõber Nikolajevskist (Mõkolajiv – toim) rääkis, et tema käis esimestel päevadel rindel sõduritele mängimas. Panid kidrad kaela ja olid seal kaevikutes. Hoidsid meeleolu. Muusikal on ka oma koht.

Kas inimeste silmades oli ka väsimustunnet näha?

Neil on ikka lootus, nad rääkisid, et see vasturünnak nagu oleks juba alanud, kuigi sellest väga ei räägita. Üks rinde lähedal käinud mees rääkis mulle, et võitlusvaim on ukrainlastel tugevalt sees. Seal mingit armu oodata ei ole.

Kui raske oli nähtust ja kogetust välja tulla?

Meie otseselt midagi koledat ei näinud. Kogesime sõbralikku vastuvõttu, inimeste tänulikkust, muusika meeldis ilmselgelt. Suhtlesime sel tasandil, et saime rohkem tunda tänulikkust ja rõõmu, kui kurbust.

Kui see sõda nüüd tõesti ükskord läbi saab, siis mina kutsun küll üles inimesi minema Odessasse. See on väga ilus linn, nagu läheks teatud ajastusse tagasi, Ilfi ja Petrovi maailma, 1920ndate Venemaal. Seal on soojust ja südamlikkust.