ÕNNESTUB VÕI MITTE? ⟩ Kas riigil on koolide eesti keelele üleminekuks plaan B?

Alates koolide eestikeelsele õppele üleviimise põhimõttelise otsuse vastuvõtmisest riigikogus on keskerakondlased seda pidevalt kritiseerinud. Järjekindlate kriitikute hulka kuuluvad Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart ning endine abilinnapea ja praegune riigikogu saadik Vadim Belobrovtsev.

Ka Tallinna uus abilinnapea Andrei Kante leiab, et Tallinna tingimustes ei ole võimalik esimesi eesti õppekeelega klasse juba 2024. aastal avada. Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni saadikud esitasid 8. mail haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele järjekordse reformiga seotud järelepärimise.

Järelepärimises sisalduvad küsimused on samad, mida keskerakondlased igal võimalusel esitavad: kuidas on kavas lahendada õpetajate nappuse probleem, kas õppevahendid on selleks ajaks valmis, kuhu lähevad õpetajad, kes ei suuda ära teha nõutava kategooria keeleeksamit.

Suuremale osale Keskerakonna saadikute küsimustest on vastused juba antud. Haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel on palju infot avalikult kättesaadav, iseasi on, et pärast sellega tutvumist võib tekkida juba uusi küsimusi.

Õpetajaid otsitakse tikutulega taga

Peamine probleem, mille nii reformi pooldajad kui ka skeptikud on esile toonud, on koolide varustatus õpetajatega. Selle probleemi lahendamise detailne plaan koos tähtaegade ja eelarvega on kirjas eestikeelsele õppele ülemineku programmis 2022–2030 (Üleminekuprogramm).

Sellele on lisatud mahukas seletuskiri statistika ja lähteandmetega vene koolide hetkeseisu kohta. Seletuskirja järgi on õpetajate puudus eriti märgatav Harjumaal ja Ida-Virumaal.

Uurisime haridus- ja teadusministeeriumist, kui suur on tõenäosus, et 2024. aasta septembriks õnnestub reformi esimese etapi jaoks leida nii palju nõuetele vastavaid õpetajaid, kui on vaja.

Eestikeelsele õppele ülemineku juht Ingar Dubolazov selgitas portaalile Rus.Postimees, et ministeerium teeb selleks kõik, mis üldse võimalik. Nii suurendatakse uuest õppeaastast Tallinna ja Tartu Ülikoolis õpetajakoolituse kohtade arvu.

«Samuti lähevad juba praegu koolidesse õpetajaks muu elukutsega inimesed. Heaks näiteks ümberõppest sai programm Noored Kooli. Selle programmi raames on koolidesse tulnud juba kolmsada noort õpetajat. Suurem osa neist jäi haridusvaldkonda tööle,» rääkis Dubolazov.

Tema sõnul on ministeeriumil suured lootused seotud õpetajate palkade tõstmisega. «Oleme sellest aastast tõstnud õpetajate miinimumpalka ligi 24 protsenti,» ütles ametnik.

Lõppeesmärk on tõsta õpetajate palk vähemalt 120 protsendini riigi keskmisest.

Lisaks valmistab ministeerium ette tasuta eesti keele kursusi haridustöötajatele.

Osaliselt peab personaliprobleemi leevendama järkjärguline üleminek eesti keelele. «Kõik õpetajad ei pea 1. augustiks 2024 töö jätkamiseks eesti keelt C1-tasemel oskama. Seda nõutakse vaid neilt õpetajatelt, kes õpetavad ainet eesti keeles,» ütles ministeeriumiametnik. Teised õpetajad võivad 2024./2025. õppeaasta jooksul jätkata õpetamist vene keeles, kui neil on keelekategooria B2.

Küsisime, kui kiiresti vabad ametikohad täituvad ja kui palju uusi õpetajaid on pärast koolireformi pöördumatuse ilmsikstulekut juba leitud.

«Ministeerium ei pea arvestust vabade kohtade üle koolides,» vastas Ingar Dubolazov. «See, et Harju- ja Ida-Virumaal töötavad õpetajad, kelle keeleoskus ei vasta nõuetele, ei tähenda, et õpetajaid ei jätku. Paljud õpetajad, kelle keeleoskus nõuetele ei vasta, tuleb lõpuks välja vahetada. Kuid praegu näeme, et huvi eesti keele õppimise vastu on väga suur, see rõõmustab.»

Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel astub praegu kõrgkoolidesse rohkem õpetajaks õppida soovijaid kui mõned aastad tagasi. «Tendents on positiivne, kuid praegustel abiturientidel kulub veel aega, et koolidesse jõuda,» ütleb haridusministeeriumi ametnik. «Teeme kõik endast oleneva, et tagada järgmise õpetajate põlvkonna tulek.»

Dubolazovi sõnul on koolidirektoril tänapäeval äärmiselt oluline roll. «Direktor vastutab personali värbamise, noorte õpetajate mentorsüsteemi loomise, töötajate töökoormuse, koolituste korraldamise, õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate suhtluskultuuri eest.»

Metoodikad, õpikud ja muud tarbed

Mitte ainult keskerakondlastest saadikud, vaid ka meie uurisime ministeeriumist, millises faasis on nende klasside õppematerjalide väljatöötamine, mis 2024. aasta septembrist täielikult eesti õppekeelele üle lähevad.

Kui vaadata üleminekukava jaotist «Koolitusmaterjalide ja hindamisvahendite kättesaadavus», siis näeme, et kõigi koolitusmaterjalide esitamise tähtaeg on 2029. aasta. Midagi peab siiski olema valmis juba 2024. aasta maikuuks.

«Keeleoskuse arendamiseks õppetöö n-ö ühtlustamisel saab kasutada lihtsustatud õppekava jaoks loodud õppematerjale,» ütles Ingar Dubolazov. «Need on algajale jõukohased, kergesti mõistetavad ja kompaktsed, seega ideaalsed algajale keeleõppijale.»

Eestikeelsele õppele ülemineku eestvedaja sõnul on need materjalid kättesaadavad nii hariduslike erivajadustega õpilaste veebileheküljel, e-Koolikotis kui ka keskkonnas Opiq. Lisaks võib e-Koolikotist leida keelekümblusprogrammil põhinevaid õppematerjale.

Lähiajal on plaanis luua uusi õppematerjale. Nende ettevalmistamise töörühmadesse kuuluvad uurimisinstituutide keelespetsialistid, olemasolevate õppematerjalide koostajad ja praktiseerivad õpetajad.

Keel viib Narva, aga mitte kõiki

Üleminekukava seletuskirjas on öeldud, et eestikeelsele õppele üleminek puudutab kõige otsesemalt 2245 õpetajat, kelle kvalifikatsioon praegu keelenõuetele ei vasta.

Ilmselgelt ei suuda paljud neist õpetajatest 2024. aasta septembriks eksamit sooritada – mida nendega teha? Ingar Dubolazovi sõnul võib õpetajatega, kelle eesti keel ei vasta nõutavale tasemele, sõlmida aastased töölepingud.

«Eesti keelt B2-tasemel valdavad õpetajad saavad jätkata venekeelsete ainete õpetamist klassides, mis pole veel eesti keelele üle läinud,» ütleb Dubolazov. «Loodame, et paljud neist õpetajatest suudavad oma keeleoskust parandada ja tööd jätkata.»

Kuidas on ikkagi lood plaaniga B?

Seoses kõige probleemsematesse piirkondadesse õpetajate leidmise plaaniga tekkis meil küsimus, ega midagi taas viltu lähe. Õpetajaid napib täna kõikjal Eestis. Kui kõige probleemsemate maakondade õpetajad saavad kõrgema palga ja paremad tingimused, ega siis kuskil Lõuna-Eestis või Saaremaal probleeme teki?

«Praegu ei leia kinnitust versioon õpetajate massilisest liikumisest naabermaakondadest Ida-Virumaale,» vastas Dubolazov meie küsimusele. «Siiani on õpetajate värbamine näidanud, et väljastpoolt Ida-Virumaad tuleb näiteks Narva vaid iga neljas õpetaja ja enamik neist tuleb Tartust.»

On ilmselge, et haridusministeerium on tõesti tõsiselt mures nii kaadriprobleemi kui ka õpikute pärast. Pikemas perspektiivis peaksid kõik need meetmed ilmselt toimima, kuid esimese ja neljanda klassi ülemineku eesti keelele peavad õpetajad tagama juba aasta pärast ja kahtlused jäävad püsima.

Rus.Postimees esitas endisele haridusministrile ja praegusele reformierakondlasest Riigikogu liikmele Liina Kersnale küsimusi võimalike raskuste kohta reformi elluviimisel 2024. aastal.

Meid huvitas tema kui kogu haridusministeeriumi dokumentatsiooniga kursis oleva inimese arvamus.

«Tänan üksikasjalike küsimuste eest,» vastas Kersna. «Kõik need on seotud seaduse rakendamisega, seega võtke ühendust haridusministeeriumiga... Kindlasti on ministril põhjalik plaan A, plaan B ja plaan C.»

Küsimusele «milline on plaan B», me aga ministeeriumist selget vastust ei saanud. Mida peab direktor tegema, kui 2024. aasta september on ukse ees ja mõnes aines pole eesti keelt valdavaid õpetajaid? Jätta need ained õpetamata? Õpetada vene keeles? Elu näitab.

Koolide kättesaadavus äärealadel on kohalike omavalitsuste murekoht

Üleminekukava seletuskiri näeb ühe võimalusena õpetajate probleemi lahendamiseks ette «koolivõrgu optimeerimist». On ilmne, et vihjatakse väikekoolide sulgemisele regioonides.

«Munitsipaalkoolide ümberkorraldamise kohta otsuste vastuvõtmine ei kuulu haridus- ja teadusministeeriumi, vaid kohalike omavalitsuste pädevusse,» ütleb Ingar Dubolazov.

Haridusministeerium on seisukohal, et midagi hirmsat ei juhtu. Ministeeriumi esindaja sõnul tuleks kohalikel omavalitsustel koolide kohta tehtavate otsuste tegemisel lähtuda ministeeriumis välja töötatud haridussektori arengukavast aastani 2035. Ministeerium hoolitses ka koolide ligipääsetavuse eest.

Selle kava järgi tuleb 1.–3., 1.–4. või 1.–6. klassile tagada õpe võimalikult kodu lähedal. Põhikooli vanemate klasside õpilastel (7.–9. klass) peab olema võimalus õppida mitte kaugemal kui kohaliku omavalitsuse keskuses.

Plaan on meie tingimustes ilmselgelt mõistlik, kuid ei arvesta kõike. Rus.Postimees on korduvalt tõstatanud hariduse, eriti gümnaasiumi- ja huvihariduse vähese kättesaadavuse probleemi pealinnast kaugemates kohtades. Juba praegu on kooli- ja kojusõit paljude laste jaoks suureks probleemiks muutunud.

Eesti omavalitsustel on väga erinevad rahalised võimalused. Neil omavalitsustel, kus koolipidamiseks raha ei jätku, pole tavaliselt raha ka koolibusside ega õpilaskodude organiseerimiseks.

Üleminekukavas pole sõnagi selle kohta, kuidas lahendatakse sõidu- või majutusprobleem, kui õpetajate puuduse tõttu suletakse veelgi rohkem väikekoole või klasse. Vastutuse võib lihtsalt omavalitsustele lükata, aga koolitranspordi raha sellest ei teki.

Võib eeldada, et selle ülesande peavad lahendama haridusministeerium, regionaalministeerium ja kohalikud omavalitsused ühiselt, kuid seni pole koolireformi dokumentides sellest sõnagi ja ministeeriumi kommentaar ei toonud samuti selgust.