JUHTKIRI ⟩ Politico eksis ajakirjanduse põhitõdede vastu ja näitas Eestit ühepoolselt (20)

Anonüümsetele diplomaatilistele allikatele toetudes​ kirjutas​ Politico eile, nagu kasvaks Euroopa Liidu sees rahulolematus Eesti relvaabiga Ukrainale, sest Eesti andvat Ukrainale oma vana relvastust, aga Euroopa rahurahastust saab juurde uueks relvastuseks vajaminevat raha. Sõnaga, Eesti tegevat rehepappi. Politico andmeil on Eesti andnud Ukrainale Strela-tüüpi relvi ning hankinud endale Stingereid. Lisaks väitis Politico, et Eesti esindus Brüsselis ega ka kaitseministeerium pole vastanud palvele teemat kommenteerida.

Kõik toodud väited on osutunud valeks. Kaitseministeerium teatas eile, et Eestil pole kunagi olnud Strela-tüüpi relvastust ega Stingereid. Veel on Postimehele teadaolevalt Politicole vastanud nii Eesti esindus Brüsselis kui ka kaitseministeerium, paludes vaid natuke kannatust, et kõik andmed Politiconi tuua.

Siit algavadki Politicole ebamugavad küsimused. Miks ei kontrollinud ajakirjanik väiteid Eesti relvade kohta? Miks ei oodanud Politico ära Eesti esinduse ja kaitseministeeriumi vastust, avaldades selgelt ühepoolse loo, mis on kokku traageldatud anonüümsetele allikate põhjal? Ajakirjanduse kuldreegel on, et konflikti puhul tuleb alati ära kuulata vastaspool. Olgu lisatud, et ehkki Politico süüdistuse teravik oli suunatud Eesti vastu, saavad loos negatiivse varjundi sama rahurahastu tehinguga veel Soome, Läti, Leedu, Prantsusmaa ja Rootsi – valdavalt Ida- ja Põhja-Euroopa riigid. Mitte ükski neist riikidest ei saa kommentaariks sõna. 

Kui see polnud infooperatsioon, siis oli see igal juhul ajakirjanduslik praak, mida ei tohiks endale lubada tõsist ja üleeuroopalise mõjutaja kuvandit taotlev Politico.

Eilse päeva peale oli Politico küll sisse saanud kaitseministeeriumi vastuse, kuid hommikune negatiivne foon oli ikka selgelt tunda. Kui see polnud infooperatsioon, siis oli see igal juhul ajakirjanduslik praak, mida ei tohiks endale lubada tõsist ja üleeuroopalise mõjutaja kuvandit taotlev Politico. Infooperatsiooni poolt räägib asjaolu, et Venemaale on kasulik näidata Euroopa Liitu lõhenenuna ning eriti idaeurooplasi mitteusaldusväärsetena. Seda eesmärki täitis Politico artikkel hiilgavalt. Veel on artiklist näha katse õõnestada Eesti moraalset argumenti Ukraina abistamiseks, sest Eesti üleskutsed Ukrainat abistada on tuginenud faktile, et ühe elaniku kohta on Eesti andnud enim abi. Kui see fakt kahtluse alla seada, muutub kogu Eesti diplomaatia kaheldavaks.

Omaette küsimus eilse Politico artikli valguses on enne Eesti valimisi samas väljaandes ilmunud lugu, mis muu hulgas rääkis võimalikest seostest Wagneri palgaarmee juhi Jevgeni Prigožini ja EKRE vahel. Meenutatagu siiski, et EKRE osa oli selles loos väike ja erinevalt eilsest polnud Eesti fookuses. Ning mitte ainult EKRE poliitikud ei pidanud Wagneri lugu infooperatsiooniks, vaid näiteks ka Postimehe ajakirjanik Marek Strandberg on arvanud, et selle loo saaks tembeldada infooperatsiooniks (PM, 9.03). Nii et eesti ajakirjandus ei laulnud üksmeelselt kaasa Politico Prigožini-loole ega laula ka praegu.