Postimehe ajakirjanik Brita-Maria Alas: kui siia majja tulla, siis tõenäoliselt ei taha enam lahkuda

Kuidas sa leidsid oma tee Postimehe majja?

Kolm aastat tagasi, kui ma veel Tallinna ülikoolis õppisin, otsis Postimees endale õhtureporterit. Toonane toimetuse juht palus oma kolleegidelt uurida, kas neil on ajakirjanduserialal õppivaid sõpru, kes oleksid huvitatud taolist väljakutset vastu võtma ning nii see pakkumine minuni jõudis. Olin sel hetkel bakalaureuseõppes, mis tähendas, et õppekoormus oli niigi suur – siiski olin kindel, et saan hakkama, sest olin ka varem õppimise kõrvalt töötanud. Töövestlusel sain kindluse, et pole probleemi, sest kõik on läbirääkimiste küsimus. Nii ma 2020. aasta alguses Postimehe majja jõudsingi. 

Kuidas sul sisseeelamine läks?

Vanemad tegijad meediamaastikul teavad, et see oli üks pingeline aeg Postimehe ja meediamaastiku jaoks ehk laiemaltki. Sattusin põhimõtteliselt keerisesse, kus käisid omakorda kaasas toimetuse argielule iseloomulikud mured ja rõõmud. Samas oli mul väga hea mentor ja kolleeg Loora-Elisabet Lomp, kes näitas ja andis mulle kõik vajaliku, kuidas tööga hakkama saada. Mõni kuu hiljem said meist parimad sõbrad.

Kui siia otsitakse inimest, siis võetakse kõik hästi vastu – ma ei ole kordagi kuulnud, et see oleks olnud teistmoodi.

Sa oled tänaseks töötanud Postimehes kolm aastat – mis sind siin majas jätkuvalt kinni hoiab?

Inimesed. Kui olla pikka aega kontorist eemal – näiteks haiguse või puhkuse tõttu – ja ühel hetkel majja tagasi tulla, tekib tunne nagu tuleksid koju. Siin on minu teine perekond ja see ongi mind kinni hoidnud. Need on inimesed, kes teavad sama palju kui enda sõbrad ja ma olen päris kindel, et see ongi meie meediamaja puhul tavaks. Meil on inimesi, kes võiks vanuse poolest pensionile minna, aga on tunnistanud, et kolleegid ja kambavaim hoiab neidki kinni.

Siin on jäänud kõlama meeskonnatöö, aga millised iseloomuomadused peaksid veel olema, et ajakirjandusmaastikul läbi lüüa? Sa peaksid ju seda teadma, oled valitud parimaks nooreks ajakirjanikuks.

Tuleb arvestada sellega, et kui sa siia majja tuled, siis suure tõenäosusega sa ei taha siit enam ära minna. On üksikud juhud, aga reeglina haarab see töö ja seltskond lihtsalt endaga kaasa.

Ka mina arvasin, et niikuinii lähen ma kuhugi edasi, aga seda ei juhtunud. Oma tööd tehes kasvab armastus selle kõige vastu, mis saab väga suureks osaks elust. Sa ei vaata enam kunagi uudiseid sama pilguga, see töö annab kannapöörde senistele arusaamadele – sa kuuled, näed ja tead rohkem kui suurem osa ühiskonnast. Selliseks elumuutuseks tuleb lihtsalt valmis olla.

Ma arvan, et ei ole kindlaid iseloomuomadusi, mis ütleks, et «Voh, nüüd sa sobid ajakirjanikuks». Kui sulle meeldib kirjutamine, on olemas ka janu õigluse järele ning soovid seda ühiskonnaga jagada, siis tere tulemast, sa juba sobid siia!

Aga näiteks need noored, kes ei ole väga kindlad, kas ajakirjanikutöö sobib – tasub ikka proovida?

Muidugi. Suvepraktika on selleks hea võimalus. Meie toimetus on alati õnnelik, kui saame suveks lisajõudu. Samuti tuleks siinkohal murda müüt, et suvepraktika võiks olla liiga rahulik ja igav, tiksudes kuskil taganurgas. Vastupidi, suvepraktikant saab siit kõike.

Maailmas toimub palju ja teemasid on alati rohkem, kui jõuaks ette võtta. Mõni on läinud tuukritega merepõhja uurima, mõni maasikapõllule reportaaži tegema. Kui sul on endal äge mõte, siis mine ja tee lihtsalt see ära, meil on ainult hea meel. Neid võimalusi on tuhandeid ning see ongi ajakirjaniku töö – saad ise alati midagi uut teha, suhelda inimestega ning jagada oma töövilju terve Eesti või isegi maailmaga.

Postimees Grupp ja Duo Media Networks, kes moodustavad üheskoos Baltikumi suurima meediamaja, ootavad sel suvel oma meeskonda lisa. Konkurss on avatud ligi 40 praktikakohale. Kui soovid sel suvel olla osa Postimees Grupi tööperest, kus sinu tööl on päriselt mõju, siis oled oodatud kandideerima juba täna: www.postimeesgrupp.ee/praktika