/nginx/o/2023/03/01/15173147t1hbec8.jpg)
Pajud õitsevad kaua: mõnel aastal võivad esimesed urvad ilmuda juba veebruaris, viimased aga alles juunis. Pajuurbi kutsutakse teadagi mitmeti: pajukiisud, -kassid, -tibud, -kuigud, -tudud, -lambad, -pässid, -haned. Inglismaal, kus neid tihti just pajuhanedeks hüütakse, hoidutakse maakodus tihtilugu urbi tuppa toomast, sest usutakse, et tõelised hanetibud jäävad siis munast koorumata.
Maailma umbes 450 pajuliigist kasvab meil looduslikult vähemalt 20. Nad sirguvad ruttu ja eluiga on neil lühike. Paju perekonnas on nii kõrgeid puid kui ka madalaid põõsast meenutavaid liike. Puukujuliste pajude kohta on kombeks öelda ka remmelgas, aga pajud on nad ikkagi. Urb on aga tegelikult suur kogum lihtsa õiekattega õisi.
Paju on pakkunud inimestele igasugu abi. Vanasti teati kaljukindlalt, et kes peseb nägu veega, millesse on pandud pajuurbi, saab terveks, virgaks ja jumekaks, püsib kaua noor ja tema silmad on teravad.
Kui heinaajal näis, et vihm hakkab lähenema, lõigati pajuoks pikuti pooleks, sest usuti: pilv jaguneb kaheks ja sadu jääb tulemata.
/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)